Samastamise rõõmud ja mured

Mäletan veel oma poisipõlvest 19. sajandi lõpuveerandil sündinud meeste elutarkusest pakatavaid jutte ja ütlemisi. Suulise traditsiooni ehk põlvest põlve pärandatud ajaloo kandvat osa.

Räägiti, et mandrile ulgtööle läinud mehe naine oli suvel sünnitanud poja. Uudist mehele edastada osutus aga keeruliseks, sest lapse isa polnud jüripäeval lahkudes veel teadnud, kus ta kaubale saab. Naine oli aga täis otsustavust ja kirjutas kirja saaja aadressiks: Meite Aadu käde Suuremaa sisse las lihab. Ta samastas kaugel asuvat mandrimaad oma kodukihelkonnaga ja rõõmu toonud last isaga, kes oli tuntud kui peret armastav mees ja tubli töötegija.

Üks mees rääkis, et tema sõitnud läbi Lihula. See olnud niisugune linn, kus on üks kahe versta pikkune peauulits ja kõik teised uulitsad viivad põllale. Linn oli Liivi sõja ajal hävitatud. Teine mees jutustas, et tema käest oli mandril küsitud: kes sa niisugune oled? Ta vastanud, et saarlase poeg. Kohe võetud tööle ja lausutud: kui saarlane, siis oled tugev ja hoolas töömees. Talle oli sündimisega kaasa antud kuulsusest kantud kvaliteeditunnistus ehk väärtust samastav identiteet. Juhul kui kaotaksime ühe kriipsu pealetõmbamisega sõna väe, näiteks Saare maavalitsuse ja ühes sellega ka Saaremaa nime identsuse, siis peab rinna ette lükkama kihnlane või ruhnlane.

Alev ei ole nõukaajast

Veelgi olulisemal kohal on olnud võimukandjate nimed. Perekonnapead ja kogukonna vanemad. Juba Rooma õiguses on fikseeritud pereisa võim kujul pater familias. Valitud vanemad on valitsenud muinaskihelkondades, maakondades ja valdades.

Vald sõnana tähendabki võimu ja meelevalla kehastamist. See korrastusvorm on meil veres. Nii sügavalt, et sinna ei saa uut mõistet kandvat sõna peale kirjutada. Olen uhke siiamaani selle üle, et minu varalahkunud ema sündis Valjala kihelkonnas, mille nime põlistamist arvame muinasaja vanema Walde nimest. Waldial ehk kaasaegses kirjaviisis Valde, mis tähendab ajalukku läinud mehe valitsemisala.

Vanad inimesed ütlevad emalt-isalt kuuldu kohta siiamaani: maalinna all, kiriku all, mõisaalusel põllul. “All” tähistab seejuures ajalooliselt olnud valitsemisala. Isegi juba Wiedemanni sõnaraamatus esinevad mõisted alev ja alevikene, mis tähistavad eluasemete rohket ala kiriku või teederisti ümbruses.
Need, kes hiljuti halduskorralduse ja sellega seotud nimede reformimise asjus sõna võtsid ja näiteks muuhulgas ka aleviku nõukaaja pärandiks tunnistasid, näitavad oma asjatundmatust või küündimatut haridust. Isamaad puudutavate tumedate mälulaikude raviks on parim viis vaadata märksõnu ennesõjaaegsest “Eesti entsüklopeediast”. Igas korralikus keskraamatukogus on see teave olemas.

Oma isamaa mõistmiseks peaks meie hõrenenud järelpõlv juba koolipingis teadma, et riik algab kodust, kus elab pere, ning peredest moodustub küla, alevik, alev, vald ja linn. Kui suured need üksused on, seda peaks rahvas otsustama tavaõiguse kohaselt alt üles, mitte regionaalametnik valijatest kaugenenud erakondade käsilasena ülalt alla.
Eesti rahvas on elanud taludes ja külades juba sellest ajast, kui metallist relva sai valmistada kohalikus sepikojas ja püssirohtu siinmail ei tuntud. Meid kaitses kogukond ja selle mõistusepärane ehitus.

Rahvast suurematele tegudele ärgitades on mõned eestkõnelejad kõmistanud meie seitsmesaja-aastasest orjaajast. Seejuures tasub aga õiendada, et meie maal valitses pärisorjus ehedal kujul siiski ainult 376 aastat. Head õlut koduseks tarbimiseks võisime keeta ka orja-, okupatsiooni- ja stalinismiajastul. Ja just õlletoobi juures kordasid taluperemehed üle esivanematelt elamiseks saadud kombed ja tavad. See, kes neid ei suutnud pühaks pidada, pidi istuma nurka raiepaku peale või asuma elama külavärava juurde popsikohale.

Asisemad mehed teadsid Liivimaa talurahva seadusi, mõisavaldade teket ja nende kohtumeeste ja talitajate poegi. 1866. aastast vabanesid vallad mõisa eestkostest. Selle ajajärgu märksõna on ka eestlaste ärkamisaeg. Teame, et edaspidi on valdu liidetud, lahutatud ja likvideeritud ning taastatud, kuid omavalitsuslik võim on rahva käes ikka alles hoitud. Kas või rahvakoosoleku näol.

Nagu parisnikud laadal

Teaduse ja tehnoloogia lakkamatu võidukäik on alevisse viivalt laadateelt tõrjunud hobuvankri, nööri otsas taga lonkiva lehmaga. Meie sõidame linna supermarketisse autoga. Aga lehmakauplemise vaim on jäänud. Inimene suhtleb inimesega nagu parisnik laadal. Lootuses kehtestada oma tahtmine ja võim.

Juba Juhan Liiv kirjutas, et tõest räägib iga mees, kuid igaühel on oma tõde. Ta on veel kirjutanud, et see, kes meeldida tahab, peab roomama. Nii läheb ka seadusloomega, mis puudutab meie elukeskkonda ja sellega seotud mõisteid. Linnad, mis 1938. aastal alevitest moodustati, muudetakse taas aleviks või taandatakse küladeks.
Kes on muudatuste ideede sünnitajad? Ega ometi noored mehed ja naised, kes on ühte heitnud mitte laste muretsemise mõttega, vaid lustielamise huvist pensionipäevani? Vaevalt. Lapsi ei sünni hädaorgu, kus inimestel palgajalg on kolm korda lühem maksu- ja hinnajalast. Hädaorud polnud ohtlikud siis, kui inimeste haridus ja ilmahuvi olid väiksemad paljunemise tungist.

Mulle meeldis väga Aivar Sõrme hiljutises majanduskommentaaris (Saarte Hääl, 14. august) avanev mõte ehitamise ja rajamise suurusvaimustusest, mille sünnitised lähevad rahvale palju maksma. Tõepoolest, milleks meile suurlinnad, neljarealised teed ja tööstuse kuhjamine? Kas tulu kasvatamiseks suurtegijate kaukas või võõramaalaste majanduslikuks ekspansiooniks?

Saame aru, et suurriikidel peavad olema määratusuured relvatootmise võimsused. Väikeriik saab oma kaitsevõimet suurendada rakettide asemel ajude mõtlemisvõime kasvatamisega. Väiksuses ja vaikuses on inimese mõttetegevus realistlikum. Räsiv suurlinnakeskkond murendab tervist ja vaimu. Tasub mõelda vaid sellele, et kaootiliselt paiknevad ehitised, mobiilne metallimass ja muud tehislikud, ebaratsionaalselt rajatud peegelnurgad võimendavad mitmekordselt kahjuliku kiirguse mõju. Looduskeskkond seevastu oma hajaasustusega on tunduvalt tervislikum ja loovust soodustav.

On kujunemas oht, et isamaalikele ettevõtmistele lüüakse käega ja eluõnne otsitakse välismaal. Tundub aga, et see tunglemine suurte rahavoogude sängi annab küll majanduslikku sõltumatust ja hetkelist mugavust, ent veresidemete lõtvumine ja laste kinkimine assimilatsioonivõrku ei asenda saarlust ega eestlust. Viimased omadused arendavad sitkust ja vaprust, mis liidab meid kodupaiga külge. Annavad meile erilise omaduse, mida imetletakse. Seda au jaksame kanda ka kahtlaste mõtete kadastikus.

Print Friendly, PDF & Email