Suvelaager tõi kokku mõnusa noorte seltskonna

Eelmisel nädalal toimus 15 krapsaka poisi ja tüdruku osavõtul suvelaager. Kuigi osalejate vanus seitsmendast eluaastast kaheteistkümnendani lubas juba ette arvata laste erinevaid huvisid ja tehatahtmisi, kujunes laagris sellegipoolest mõnus ühtehoidev seltskond.

Noormehed olid arvu poolest küll ülekaalus, kuid see ei seganud viit tüdrukut end samuti hästi tundmast. Laagripäevade jooksul sai tehtud päris palju: mängisime, meisterdasime ja võistlesime. Kõige suuremat elevust tekitasid “Aarete jaht” ja “Kuningate mäng”. Ka mäng, millele lapsed ise uue nime panid, nimelt “Oo, James, oo, James!” valmistas neile palju rõõmu.

Meile tulid külla ka politseinikud, kes tuletasid koos lastega meelde liikluseeskirju. Kool on ju samahästi kui ukse ees ja seega on hea vajalikke teadmisi üheskoos värskendada.
Laagri kolmandal päeval võtsime ette reisi mandrile. Ees ootasid seikluspark, Haapsalu piiskopilinnus, imedemaa.
Roosta seikluspargis läks vaja kõvasti kannatust, et kõigile järgemööda ronimistraksid või – kui soovite – turvarihmad peale saaksid. Kui instruktori näpunäited kuulatud, võiski ronima asuda.

Pikemad ja julgemad ees, väiksemad ja ettevaatlikud tagapool. Tore oli vaadata, kuidas kaaslased kohe nõu või jõuga abiks tulid, kui kellelgi nöör takerdus või julgus otsa sai. Raja viimane osa, pikk õhulend oli aga nagu auhind keerulise raja läbimise eest – mõned premeerisid end ikka ja jälle.

Edasi kiirustasime Haapsallu, kus piiskopilinnuses ootas meid sõbralik giid. Ta tutvustas linnuse ajalugu, andes lastele järjest uusi ülesandeid, mida otsida või ära arvata. Lapsed said ise järele proovida nii vahatahvlitele kirjutamise (see olevat olnud hirmus raske), põrandal hernestel põlvitamise (see nii valus polnudki, arvas keegi poistest) kui ka mõõgaturniiril osalemise, kus eriti poistel silmad särama lõid, kui nad üksteist mõõkadega tümitama asusid. Emadele lohutuseks võin kinnitada, et mõõgad olid pehmed ja keegi viga ei saanud.

Pika päeva lõpetuseks võtsime suuna Kirbla kanti Võhma külla, kus meid ootas “viietärnitelkimisplats”. Koht oli tõepoolest idülliline ja võimalus telkides ööbida pani lastel silmad veel rohkem särama. Enne sõime aga õhtust, pärast mida läks lahti tõeline mürgel. Kõik, kel veel energiat üle oli (seda oli kõigil 15-l), said selle kiirust nõudvates ja palju nalja pakkunud mängudes välja elada. Öörahu – nagu laagrites ikka juhtub – ei tahtnud kohe esimese kutse peale kohale tulla, aga lõpuks ta siiski saabus…

Kojusõidul valitses bussis üsna unine meeleolu. Mõni arveldas öist unepuudujääki tasa, mõni kuulas muusikat, aga enamik rääkis laagrist leitud uute sõpradega juttu. Nii me laagrile punkti panimegi – väsinult, aga rõõmsatena!

Ilme Õunapuu

Print Friendly, PDF & Email