Nägusast koolimajast inetuks kolemajaks (1)

KATRIN LIIVA: “Üksteist aastat siin külmas ja niiskuses ja näe, kui hästi säilinud!”
Foto: Sander Ilvest

“Paistab sedasi, et ju see Vätta koolimaja nüüd ikka buldooserit ootab,” arutab külakroonik Silja Kuusk. Ta mäletab hästi seda lugu, kuidas Vätta vana kooli ümber uhke uus koolihoone püsti pandi. Ja see polnudki väga ammu. Vätta uus kool avati 1994. Ja suleti juba aastal 2001.

See oli aeg, kui hiidkolhoos Saare Kalur õitses ja õilmitses ning osakonnajuhataja oli Olev Palts.
“Oli üks igavene tubli ja ettevõtlik mees. Ju ta tahtis selle koolimajaga oma elutöö teha,” arvab Silja.
Siis oli Vättal suur ja võimas kalatööstus, mis töötas täistuuridel. Töölisi oli palju, lapsi oli palju. Räägiti isegi, et sinnasamasse koolimaja lähedusse kerkib peagi terve suur elamurajoon kalatöötlejate jaoks.

“No siis käis ju kõik käsitsi, iga varda peal pidi olema üks naine, kes sinna kala otsa toppis,” põhjendab Silja seda ootust, et rahvast tuleb Vättale aina juurde ja juurde.
Uus kool ehitati ümber vana maja, mis oli ehitatud aastal 1914. Nüüdki paistavad ses mahajäetud hoones mõnes kohas vana kooli müürijupid selgesti välja.
Koolimaja ehituseks läks lahti sügisel 1991, aga järgmise aasta suveks oli raha otsas, töö seiskus. Siis käinud Pihtla tragi vallavanem Niina Tuuling peaminister Mart Laarilt raha juurde nurumas. Suure summaga toetas koolimaja ehitust ka Ameerikas elav Vätta kooli vilistlane Paul Lepik.

Kooli pidulik avamine toimus 1994. aasta sügisel, kuigi suurest majast oli valmis vaid üks kahekorruseline tiib. Ülemisel korrusel neli klassiruumi, õpetajate tuba, väike raamatukogu, alumisel korrusel saal ja koolieelikute klassiruum. Ülejäänud osa majast jäi välja ehitamata ja on seda tänase päevani.

Siin oli mõnus töötada

Vätta uus kool oli tõesti avar ja ilus. Miljonivaatega merele. Suure-Rootsi külas elav Katrin Liiva töötas Vätta kooli juhatajana aastatel 1995–2001.
“Tulin aastaks, aga jäin kuni lõpuni,” ütleb Katrin. “Siin oli väga mõnus töötada.”
Mahajäänud koolihoones ringi luusides (NB! Me ei murdnud majja sisse, uksed olidki lahti – toim.) tunnistab ta nukrusega hääles: “Need olid mu elu ilusaimad aastad.” Räägib, et kõik lapsed olid siitsamast ümbruskonnast, noored lapsevanemad vahvad ja abivalmis inimesed.

Ametlikult oli koolis palgal kaks õpetajat, aga mitteametlikult olid laste õpetamisse rakendatud ka need vanemad, kes midagi teha oskasid. “Kunstiõpetust andis kunstnik ja lasteraamatute illustraator Anne Metsamaa, poisid käisid tööõpetuse tundides Vätta Puidu tsehhis Veiko Ella juures, muusikat õpetas Piret Aavik. Meil oli oma laulukoor, tantsurühm, tegime näitemängu,“ meenutab Katrin, kelle sõnul olnud kooli jõulupeol saal ikka külarahvast täis ning lastel ette valmistatud jõulunäidend ja pikk eeskava.

“Meil olid väga kenad lapsed, kõik tegid kõike,” meenutab endine koolijuht. “Kui käisime maakonna väikekoolide üritustel, siis alati võitsime midagi.” Neli viimast aastat oli Vätta algkoolis ka V klass.
2001. aastal, pärast pikki vaidlusi ja arutelusid Vätta kool suleti.

Mõned nädalad tagasi toimus Kailuka seltsimajas Vätta kooli endiste õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate kokkutulek. Katrin viis seltsimajja kõik selle, mis oli Vätta koolist järele jäänud ja mida ta seni oli oma kodus hoidnud. Seltsimajas on nüüdsest Vätta koolil oma nurgake, kus on kooli silt, koolikell, pildialbumid, diplomid-aukirjad. Seinal kunstnik Ain Varese pilt vanast koolist, allpool uue kooli foto sellest ajast, kui hoone veel kolemaja ei olnud.
Katrin Liiva töötas pärast Vätta kooli sulgemist 11 aastat õpetajana Kuressaare põhikoolis. Kui seegi kool suleti, sai ta tööd Kuressaare gümnaasiumis inglise keele õpetajana.

Üks kurblik ringkäik

“See siin oli ilus plaatidest tee,” räägib Katrin Liiva, kui me otse rinnuni rohus rühkides peaukse poole tüürime. Maja on nõnda puude sisse mattunud, et fotograafil on tegu selle pildile saamisega.
“Need pärnad ja kuusk on meie kooli lõpetajate istutatud,” juhib Katrin tähelepanu puudele majaesisel. Pärnadel olnud tänavu esimest aastat õiedki peal.

Nagu juba märgitud, on koolimaja uks lahti. Jääb ära see hirm, et tungime eravaldustesse. Ja sees tundub olevat kõik nii, nagu ühes korralikus kolemajas: ära on võetud-viidud kõik, mis võtta annab. Seintel värv repetanud, torud lõhki külmunud, vetsupotti on sipelgad endale pesa teinud.
Klassiruumis on uppi lükatud toalill. Katrini sõnul olnud see ilus toakask, millel kena puidust pott. Seda loomulikult enam pole. Muld on põrandal laiali. Prahti ja sodi on igal pool.

Meie “ekskursioon” läbib tervet maja. Katrin tõstab põrandalt üles suured papile maalitud jõulunäidendi dekoratsioonid ja imestab: “Üksteist aastat siin külmas ja niiskuses ja näe, kui hästi säilinud!” Aknast, kust vanasti avanenud see nn miljonivaade, näeb nüüd puude ja põõsaste vahelt vaid tsutike merd.
Kahju on, väga kahju, sest maja oli ju ilus. Aga SUUR mis SUUR! Ilmselt tõepoolest gigantomaaniast püsti pandud. Piht-la valla volikogu esimees Endel Pank on vallalehes öelnud sõnad: “Ma olen siiani veendunud, et Vätta koolimaja ehitamine oli vale samm, sest demograafiline kurb olukord oli juba siis näha.”

Uhked plaanid luhtunud

Silja Kuusk ja Katrin Liiva ei mõista süüd mitte kellelegi. Nad on sellega päri, et vald selle maja lõpuks maha müüs.
“No mis sellise lossiga muud teha ongi! Vaata, vallal seda jõudu ju pole, et oleks selle omale hoidnud,” arutab Silja. Niisiis ostis 2004. aastal Vätta koolimaja Pihtla valla käest ära rikas mandrimees Viktor Šapovalov. Kes ta on?

2005. aastal kirjutas Meie Maa, et ajakirjanduse andmetel kuulunud see mees üheksakümnendate aastate algul Permi kuritegeliku grupeeringu liidrite hulka. Šapovalov käis ise Saaremaal ja andis isegi intervjuu Kadi raadio uudistesaatele. Selles rääkis ta, et kavatseb endisesse Vätta koolimajja rajada tervisekeskuse, kusjuures muda selle tarvis hakkab ta sisse tooma Krimmist Saki linnast. Väga ilus jutt! Mees lubas algselt välja ehitada paarkümmend tuba ja tööle võtta paarkümmend inimest.

Juba siis tundus mandrimehe jutt nagu muinasjutt. Saaremaa spaahotellide omanik Prits Liblik arvas toona Meie Maas, et ega see üks tõsine idee ikka ole. Ja nagu nüüd näha on, ega olnud küll.
Kuigi külarahvas räägib, et Šapovalov on maja juba edasi müünud, siis maakatastri andmetel kuulub see kinnistu endiselt talle.

Viktor Šapovalov jäi aga vaatamata meie ponnistustele Saarte Häälele kättesaamatuks. Seega jäi temalt ka kommentaar saamata. Ja Vätta koolimajaga jääb kõik nii, nagu on. Mis sest, et kahju ja sant vaadata ning vallaametnike süda valutab valla territooriumil asuva kolemaja pärast.
Aga Eesti Vabariigis on eraomand puutumatu ja püha, nagu tuletab ajakirjanikule meelde vallavanem Jüri Saar.

Print Friendly, PDF & Email