Kaarma öölaulupidu ja Laoküla laululava testimine (2)

LAULUD KÕLASID: Läti noortekoor “Soare” laulmas uhiuue Laoküla laulukaare all.
Foto: Rein Orn

Suvine kultuurielu Saaremaal on teadagi üliaktiivne: suured ja rahvarohked festivalid, kontserdid, laadad ja muu – kõik see loob saarel kireva ja tormleva kultuurimaastiku, mis paneb nii mõnegi inimese ahastavalt käsi ringutama, et kuidas küll saaks olla korraga nii mitmes kohas, kui just huvi on.

Aga pikkamööda hakkab kõik rahunema, oma valikud tehakse ära ja vaikselt hakkab õhus tunduma juba sügisemärke. Just sellisel üleminekuajal ehk siis augusti keskpaiku on Kaarma vallas traditsiooniline suur kultuuriüritus, öölaulupidu, millega tähistatakse Eesti taasiseseisvumise aastapäeva, sel aastal siis 21.
Üritusest on kujunenud omamoodi suvise hooaja lõpp-akord, pärast mida ülevallalisi suuremaid kultuuriüritusi vabas õhus enam ei tehta ja jäädakse ootama uut suve.

Traditsiooniline on ka öölaulupeo ülesehitus – hakatuseks klassikalise muusika kontsert Kaarma kirikus ja edasi kooride ülesastumine kirikuaias. Üritus lõpeb suure ilutulestikuga. Sel korral lisandus kavva aga ka ilus ja ajalooline sündmus – esmakordselt lülitati sisse kiriku välisvalgustus! Valla arengukavasse juba mõned head aastad tagasi sisse kirjutatud punkt kiriku välisvalgustuse kohta sai lõpuks teoks. Selle keerulise töö tegid firmad Elektrotherm AS (Kalev Kuusk) ja Electrum Trading (Margus Pajuste). Tänusõnad siinkohal neile mõlemale!

Klassikalise muusika kontsert

Seekordsed esinejad olid Maris Oidekivi-Kaufmann (orel), Neeme Ots (trompet) ja vokaalsolist Andres Köster, kõik omal alal Eesti tipptegijad, kelle kohalekutsumiseks tuli näha veidike vaeva, sest tippude esinemised on ju planeeritud kuid ja mõnikord ka aastaid ette. Tänu Muhu juurtega Marise abile said kõik liinid lõpuks kokku veetud ning omapärase koosseisuga trio pakkus Kaarma kiriku iidsete võlvide alla unustamatu ja hingeliigutava muusikaelamuse. Kava oli kokku seatud klassikate klassikast ning nautida sai tõeliselt igavikulist helidemaailma, seda muidugi eriliselt säravas esituses.
Kiriku akustika sobib just sedalaadi muusika esitamiseks suurepäraselt ning muusikud nautisid ka ise oma esinemist täiel rinnal.

Pikka aega ei ole saanud kuulata nii professionaalset ja tehniliselt laitmatut trompetimängu. Neeme Ots on meie tõelise puhkpillimuusika korüfee Avo Otsa üks poegadest, kes lõpetab õpinguid Soomes Sibeliuse akadeemias ning siirdub septembri keskel edasi Hispaaniasse Madridi, kus asub harjutama sealsete tuntud meistrite käe all. Neeme mängis kontserdil lisaks trompetile ka mahedakõlalist flüügelhorni ja säravat pikolotrompetit. Tulemuseks kuulajaid köitnud helidekaskaad, mis siiamaani veel kõrvus heliseb.

Maris Oidekivi-Kaufmann on teada-tuntud organist, kes lisaks koguduse tööle esineb sageli ka soolokontsertidega, ning harvad ei ole juhud, kui teda võib kohata musitseerimas koos teiste muusikutega. Kaarma kirikus oleme saanud nautida teistegi tipporganistide mängu nagu Ines Maidre, Jaanus Torrim jt. Marise mängu puhul haarab kohe kaasa suurepärane ja esitatava sisu rõhutav tämbrivalik, tehniliselt vaba ja perfektne pillikäsitlus ning ansambliliikmena sügav austus partnerite vastu koos paindliku dünaamikaga. Eks see teegi temast hinnatud meistri.

Andres Köster on Kaarmal laulnud ennegi, viimane kord mõni aasta tagasi koos abikaasa Juuli Lillega. Kihelkonnalt võrsunud laulumees on meie rahvusooperi solist ja kannab kõigiti edasi eesti vokaalmuusika parimaid traditsioone. Eks tenoreid ole Saaremaa paeselt pinnalt ennegi sirgunud ja Andres vaid täiendab seda kaunist rivi.
Võib öelda, et trio oskas oma esinemisele kokkuvõtva ja väärika punkti panna viimase palaga, Schuberti “Ave Mariaga”, kus soleerisid nii hääl kui ka trompet ja kuhu diskreetselt sulandus orel. Võrratu kontsert ja võrratud esinejad. Soovime edu kõigile ja julgen arvata, et nende kontsertide ilus traditsioon jätkub veel pikki aastaid.

Kooride esinemine

Tänavused esinejad olid Saaremaa meeskoor SÜM ja külaliskollektiiv Lätist, noortekoor
Soare Kesk-Lätist Ikskilest. Tõtt öelda ei teadnud ma selle koori kvaliteedist ega esinemistest varem suurt midagi, aga kontserdil kuuldu oli üllatavalt heal tasemel, mida muidugi vürtsitas koori oma dirigendi ja koormeistri Didzis Soste looming. Maruvahva, kui kooril on oma helilooja, kes tunneb oma kollektiivi kui viit sõrme, ja seetõttu jõuab muusika alati ka täistabamuseni.

SÜM-ile on saabunud ajad, kus pärast pikaaegset Tiit Kösteri “valitsemist” on koor saanud endale naisdirigendid – Mari Ausmehe ja Ester Soe. Siinkirjutaja ei saa nüüd küll parastada, et koor oleks kuidagi kehvemaks läinud või “naiselikumalt” kõlama hakanud, vastupidi, kohati tundus, et mehed on naistest päris sissevõetud ja püüavad neile igatpidi meele järele olla, seda muidugi laval esinedes, ma arvan.

Esitatud kava kõlas terviklikult ja oli korrektselt välja lauldud. Mõned päris värsked teosed kippusid küll vahel nn nina-noodis olukorda uppuma, aga see viga on ilmselt kergesti kõrvaldatav. Mõlemad dirigendid püüavad laule sügavuti lahti harutada ja see neil ka õnnestub. Meeldiv oli sel korral dünaamiline paindlikkus, mis kuulajateni jõudis. Tubli saavutus ning soovin meie ainsale meeskoorile vaid edu ja tervist.

“Soare (mis rumeenia keeles tähendab “päikest”) tõi meieni toreda ja noortepärases võtmes kava, kus ei puudunud läti rahvalaulud ning koori oma helilooja ja muidugi ka Raimonds Paulsi meloodiad. 2005. aastal asutatud koori on algusest peale juhtinud võimekas ja šarmantne Liene Karklina, kelle püüdlused ja taotlused koorijuhtimisel hästi kuulajateni jõudsid ning keelebarjääri unustama panid. Vapralt esines ka nooruke solist, kes vaatamata väheke värisema kippunud häälele oma ülesandega hästi hakkama sai. Lisavärvi andsid ka rütmipillid ja viiul. Kokkuvõttes igati meeldejääv esinemine ning medal vapruse eest – eesti keeles äraõpitud ja koos SÜM-iga esitatud Ülo Vinteri “Põhjamaa” kõlas üpriski aktsendivabalt!

Äramärkimata ei saa taas kord jätta Saar Musicu (Ivo Aksiim ja tema meeskond) korrektset ja meisterlikku helindamist. Aastatega lisandunud kogemustepagas ja tehnikasse tehtud investeeringud on hakanud häid vilju kandma.

Kiriku välisvalgustuse esmane lülitus

Nagu eespool juba mainisin, toimus laupäeval ka kiriku valgustuse esmalülitus. Korraldajad koos koguduse õpetaja Hannes Nelise ja vallavanemaga olid ka pisukese tseremoonia välja mõelnud ja tõesti, ka sellest kujunes õhtut kaunistav ilus ja emotsionaalne hetk.

Pärast kooride esinemist mattus ümbrus korraks pimedusse, et siis pärast õpetaja Nelise liigutavat mõtisklust ja palvesõnu pikkamööda helendama hakata. Kuna prožektorite süttimiseks on ette nähtud 3–4-minutiline viiteaeg, siis täitis selle aja imeilusate trompetihelidega Neeme Ots. Hetk oli liigutav! Pikkamööda ilmusid hämarusest esile iidse pühakoja seinad, siis torn jne, kuni kogu kirik valgustatud sai – tõeline valguse võit pimeduse üle! Ja kui sinna otsa kõlas pühalik “Põhjamaa” ja taevasse raksatas võimas ilutulestik, siis oli kohalviibijate vaimustus täielik.

Kaunis üritus oli taas minevikku kõndinud, kahju ainult, et sel aastal oli kuulajaid-vaatajaid vägagi kasinalt. Kas oli nüüd põhjuseks Kaali järve äärne Tätte kontsert või miski muu, jääb teadmata. Aga valikuid teeb inimene ikka ise ja vägisi kedagi kontserdile ei vea. Tänud siinkohal kõigile abilistele, kes oma õla alla panid ja ürituse kordaminekule kõvasti kaasa aitasid.

Soare testis Laoküla laululava

Pühapäeval, 19. augustil sai aga Laoküla uus laululava oma esimesed lauluristsed. Kui see tore ehitis kevadel, suure vihma ja vinge tuulega avatuks kuulutati, siis lubasin kohalikule rahvale, et augustis laulab seal kindlasti mõni väliskoor. Lubatud, tehtud!

Läti koor oli lahkelt nõus esinema ja seega läbis ka lava akustika esimese eksami. Publikut ei olnud kahjuks küll ülearu arvukalt, aga need, kes kohale tulid, ei kahetsenud. Pooletunnine kontserdikava andis hea võimaluse lava akustilise osa testimiseks ja peab ütlema, et pettuda ei tulnud! Ehitajad on teinud ausat tööd ja eks projektimeistridki ole oma panuse andnud. Kokkuvõtteks – akustika on laval täitsa olemas, ka üpris vaikset laulu sai rahulikult kuulata ja osanuks veel läti keelt, oleks elamus kraadi võrra kõvemgi.

Esinejad ise olid samuti rahul ja eks see ole ka tähtis. Igal juhul on laulmise ja pillimängukoht nüüd Laokülas olemas ja eks sinna või teisedki külad ja ka päris võõrad esinema tulla, kui külavõimudega kenasti kokku leppida. Võtke siis kõik teadmiseks ja kasutage juhust!
Laokülas lõppes kontsert aga mõnusa supisöömisega, mis Mati ja Aive keedetuna külalistel ja omadelgi päris keele alla viis. Tänu kõigile ja saagu uuel laval ikka laulud kõlama!

Print Friendly, PDF & Email