Niit: tuleb jääda realistiks

EESTI KIIREIMAGA VÕIDU: Arvatavasti järgmise stardi pärast olümpiat tegi Marek Niit Mändjala rannas, kus mõõtu võeti noorte judokatega. Foto: Raul Vinni

Saarlasi olümpiale tihti ei satu. Seekord sattus. Sprinter Marek Niidu (24) laeks jäid küll 38. ja 41. koht. Ennast Eesti kõige kiiremaks meheks pidada saav Niit siiski oma tulemustes tonti ei näe ning tõdeb, et edasi saab ainult paremaks minna.

“Eesmärgid kindlasti ei täitunud. Eesmärk oli ikka eeljooksudest edasi jõuda,” arvab Niit neljapäeva õhtul Mändjala rannas nädalatagustele sündmustele tagasi vaadates. “Eeljooksudesse kinni jääda ja saada koht 30 keskel pole kindlasti kellegi eesmärk.”
Niit nendib, et samas tuleb ikkagi realistiks jääda. Spet-siaalselt olümpiaks vormi timmida oli Niidul aega vaid kaks nädalat. “Selle kohta kõige hullem seis ei olnud,” vaatab ta asja laiemalt. 200 meetris suutis ta joosta ka hooaja tippmargi (Niidu ajad olid 100 m 10,40 ja 200 m 20,82 – toim).

Teistsugune treening

Kas olümpiatulemused olidki hetkevormi kajastus? Niit arvab, et päris ei olnud. Oleks saanud paremini. Eelkõige just sajas meetris. Ka treener olevat uskunud, et sajas tuleb parem aeg. Niit ütleb, et stardis koperdamine kärpis ka sajandikke. Kuid tuli mis tuli. Sprindis on Niidu sõnul juba kord nii, et antakse üks võimalus ja kui sa seda ära ei kasuta, siis polegi midagi teha.

Seda, et ta 400 meetris normi ära ei täitnud ja olümpial starti ei saanud asuda, Niit taga ei nuta. Sel hooajal polegi 400 trennile väga rõhku pandud. “Ja üleüldse läks see hooaeg suhteliselt sinnasamusesse,” ütleb ta kevadel kimbutanud terviseprobleeme silmas pidades.
Niit selgitab veelkord ka seda, et niikaua, kui ta õpib ülikoolis, polegi mõeldav, et ta saavutaks tippvormi vaid tippvõistluste jaoks. Ülikoolis õppides kehtib reegel, et “kes maksab, see tellib muusika”.

USA ülikoolide olulisemad võistlused jäävad kevadesse ja terav tuleb olla just seal. Tegelikult oli ka selle hooaja algus hea. Jooksis ju saarlane riigi rekordid 100 ja 400 m jooksus. “Need tulid ka puhtalt ettevalmistuse pealt,” kinnitab Niit.
“Ükski proff, kes jookseb olümpial, ei tee trenni nii, nagu mina tegin,” räägib ta. Tema sõnul ei saa öelda, et nüüd ülikooli võistlused tähtsamad oleksid kui olümpia, kuid tema valikud on olnud sellised. “Ise ma läksin ülikooli, keegi mind ei sundinud,” kinnitab ta. Kindlasti poleks Niit Eestis treenides selliseid aegu jooksnud. Eestis oli ta oma sõnul kogu aeg mingis keskmises vormis, USA-s timmitakse ikkagi tippvorm teatud aegadeks ja siis tuleb jälle langus.

Päris olümpiaturistiks Niit ennast ei pea. Pole ju olümpiale saamine mitte niisama lihtne, ka seal on normid, mida tuleb täita. Ja nende normide juures ei ole latt mitte madalal.

On võimalik joosta

Olümpia kui kogemus on Niidu sõnul kindlasti omaette kasulik. Kasvõi juba võistlus kui selline ise. “Muidu on suurvõistlustel selline suure kergejõustikuvõistluse tunne. Olümpia on sealt juba edasi,” tunnistab ta, et olümpia on vägev. Suur võistlus ja suured staarid Niidu sõnul temal jalga värisema ei võta. Ta ütleb, et see on vaid kasulik, kui saad tippudega kõrvuti joosta. Sest kus sa ennast muidu vahetult võrrelda saad. Niidul avanes see võimalus näiteks 100 m eeljooksus, kus kõrvalrajal startis hilisem hõbedamees Yohan Blake.

Vaadates, kuidas näiteks Usain Bolt kõigile kui muuseas koti pähe tõmbab, Niidus käegalöömise tunnet ei teki. Et marjamaale niikuinii ei pääse. “See tekitab ikka hea tunde,” räägib ta kolleegide töö vaatamisest. Tema sõnul poleks kergejõustik ilma Bolti-suguste meesteta nii populaarne nagu ta on.
Niit ise kinnitab, et enamusega tippudest annab täitsa võidu joosta. Seda muidugi juhul, kui saarlane ise ka tippvormis on. See jutt pole tegelikult mingi ulme, seda tõestavad ka arvud. Niidu 200 m rekord on 20,43, olümpiafinaali pääses ajaga 20,37 ja seal jooksis viimane mees 20,69. Ei midagi ületatavat, usub ka saarlane ise. “19,30 on muidugi ime,” muigab ta.

Järgmisel aastal on Niidul üks suurem eesmärk: saada kätte ülikooli lõputunnistus. See peaks juhtuma järgmisel suvel. Kui vahepeal kuuldus, et tal on Arkansase ülikoolis õppimisega probleeme, siis nüüdseks on need probleemid möödanik. Niidu hinded on isegi nii head, et ta saab sel aastal kooli minna veidi hiljem ja selle asemel aega kodus veeta.
“Kui ma USA-sse läksin, siis alguses lõi pea sassi veidi. Laiskus tuli sisse,” tunnistab ta ausalt. Ülikooli lõputunnistuse järgi saaks Niidust spetsialist hotellide ja restoranide managemendi alal. “Alguses oled ikka kelner,” naerab ta ja ütleb, et ega kohe bossuks ei saada. Ikka kõige madalamalt tuleb alustada ja kogemusi koguda. Olgu sul kasvõi ülikooli paber taskus.

Spordi alal on Niidul vaid üks eesmärk. “Kiiresti joosta,” võtab ta selle eesmärgi kahte sõnasse kokku. Ajada Eesti rekordid aina kõrgemale.
“Praegu on need täiesti võidetavad. Tuleb keegi ja jookseb üle,” arutleb ta, peab pausi ja täiendab ennast muige saatel: “Kuigi niipea vist veel ikka ei tule.” Arvudest rääkides ütleb ta, et 200 m rekord võiks tulevikus olla ikka alla 20 sekundi ja 400 oma alla 45 sekundi. “Siis oleks mu süda rahul,” arvab ta. Marek Niit loodab oma kiire jooksu realiseerida ka nelja aasta pärast Rio de Janeiros toimuval olümpial.

Ala ei vaheta

Selle kõige saavutamiseks tuleb pärast ülikooli leida endale uus grupp. Niit lükkab ümber ka meediasse sattunud eksiarvamuse, nagu ei oleks ta rahul oma praeguse treeneriga. “Vastupidi, mulle meeldib väga temaga koos töötada. Kuid tal on ülikooli juures palju kohustusi,” räägib Niit. Võimalusi kuhugi proffide treeninggruppi saada usub Niit olevat. Iga asi omal ajal. Kõigepealt kool.

Kui Niit 2006. aastal juunioride maailmameistriks tuli, võttis sama tiitli ka eestlane Margus Hunt. Viimane on nüüd ketta nurka heitnud ja teeb karjääri ameerika jalgpallis.
Kas saarlane ei mõtle, et oleks võinud ka mingi muu ala peale minna? “Ameerika jalgpalli jaoks peaksin ma 20 kilo juurde võtma,” arutleb ta ja arvab, et äärejooksjana saaks ta jalgpallis oma kiirust kasutada küll. “Aga see on ikka väga vigastusteohtlik. Tuleb mingi 200 kilone vend ja jookseb su pooleks,” naerab Niit ja ütleb, et ei ole mõelnud küll, et vahetaks jooksu mingi muu ala vastu.

Sel nädalavahetusel võistleb Niit Tallinnas juba Eesti meistrivõistlusel. Tõele au andes seal tal vastaseid ei ole. “Võidurõõmu on ikka hea tunda,” arvab Niit.

 

Kas sa Aafrikaga oled võistelnud?

Marek Niit kohtus neljapäeva õhtul Mändjala rannas ka Kuressaare SK Tõll noorte judokatega, kes seal oma suvelaagrit pidasid.
Marek Niidu äratundmisega 10-aastastel mingit probleemi ei olnud. Küsimusi jätkus. Uuriti, kuidas ikka olümpial läks ja miks nii läks. Lastele lisas ta selgituseks, et ega tal igal võistlusel nii kehvasti lähe. “Enamasti ma ikka võidan oma jooksud,” naeris ta.

Küsiti, kuidas ta treenib ja mida muidu teeb. Selgus, et näiteks mingeid rituaale tal pole, tavaliselt joob enne starti tassi kohvi. “Et mitte magama jääda,” kõlas selgituseks.
Samuti rääkis Niit, kus ta USA-s elab (lõunas ja keskel) ja miks on seal parem treenida kui Eestis (soojem on). Kõige lõpuks saadi teada, et kui hea vormiga joosta täistempos 400 m, siis polekski nagu väsinud, kuid halva vormiga on päris raske. “Siis läheb pilt tasku ja kukud pikali,” oli vastus.

Niidul oli lastele kaasas ka Londoni olümpia võistlussärk koos numbriga. Selle lubas ta anda lapsele, kes viimases küsimuste voorus kõige huvitavama küsimuse küsib. Sellega sai hakkama Raul Kilumets, kes küsis, kas Marekil kunagi Aafrikaga on tulnud võidu joosta.
“On ikka,” kõlas auhinda väärt küsimuse vastus. Küsimus ise aga võttis olümpialase veidiks ajaks lausa mõtlema.

Print Friendly, PDF & Email