Lugeja kiri: Meenutus õpetajast

Kevad 1941. Õppeaasta viimane koolipäev. Riigikaitse õppused välitingimustes. Istume sõõris, esimese suure sõja kaasa teinud ja Vabadussõja võitu sepistada aidanud Vene vintovkad ristimisi üle põlvede.

Vankumatu tahe hankida kaasaegseid relvi ükskõik kellelt ja ükskõik millise hinnaga teeb murelikuks meie riigikaitse õpetaja, leitnant Arnold Breesi.
Käsitleme tekkinud olukorda. Kui algselt oleme valmis kohe relvi haarama, siis arutelu käigus rahuneme mõnevõrra. Härra leitnandi sõnum on meile: poisid, ärge laske end asjatult veristada. Venemaad pole seni mitte keegi suutnud alistada.

Äkki leitnandi ilme ja hääl karmistuvad. “Keelan teil vaenulikud aktsioonid NL-i relvajõudude suhtes. Kui tahame püsima jääda, peame liituma NL-i relvajõududega. Saksamaa kaotab sõja, kui peaks alustama.”
Mornilt vaikides lubame kuuletuda.
14.06.1941 arreteeritakse leitnant Arnold Brees koos abikaasa Marta Breesi ja aastase pojaga ning küüditatakse teadmata suunas.

Möödub 25 aastat ja kohtun samal 14. juunil 1941 küüditatud, Orissaares piirivalves töötanud A. Kanepiga, 1941. aasta surmalaagrist pääsenuga. Tunnen huvi, mis teistest küüditatutest on saanud.
“Ma nime ei tea,” räägib härra Kanep ühest talle meelde jäänud mehest. See olnud Eesti kaitseväe eraldusmärkideta mundris noor mees.

Küüditatuid koheldud kui kariloomi. Käsutatud üht ja sama teed pidi käima mitmeid kordi, et nad näeksid ilma käes hävinevat vara, mida ei suutnud kaasas kanda. Ei tea, mitmendal korral hõiganud aga seesama ohvitserimundrit kandnud mees: “Mehed, vaadake, kuidas sureb noor Eesti ohvitser!” Hüüdnud sedasi, astunud ta kolonnist välja ja saanud kuuli selga.

Sestpeale ei suuda ma vabaneda tundest, et mõrvatu ei saa olla keegi teine kui minu õpetaja.

Hugo Tamleht
14.06.1941 küüditatu

Täna saavad Kuressaares Ülo Roosi juures kokku Kirovi oblastisse Nagorski rajooni küüditatud saarlased.

Print Friendly, PDF & Email