Algab kümne naaritsapoja Saaremaa lugu (1)

SELGITUSED AJAKIRJANIKULE: Saaremaalt pärit Mati Kaal, Tallinna loomaaia direktor (vasakul) ja Tiit Maran, ilmselt kõige rohkem naaritsate elukäiku uurinud mees maailmas, selgitavad reporter Sandra Kahule, miks on vaja Saaremaale naaritsaid tuua. Foto: Peeter Kukk

Mullutu-Suurlahe piirkonnas katsetatakse kriitiliselt ohustatud Euroopa naaritsate kaitsega. Maailmaprojekti algatanud Tallinna loomaia ja sihtasutuse Lutreola spetsialistid selgitavad, millega tegemist ja mis kohalikke ees ootab.

„Kõigepealt tuleb ära rääkida, kuidas see asi alguse sai,“ haaras sõnasabast Tallinna loomaaia juhataja Mati Kaal, kes terve elu kiskjatega tegelenud. Tihti ringi rännanud ja liike uurinud mehele sai õige pea selgeks, et Euroopa naarits on see loomake, kelle olukord läheb järjest kehvemaks. Omal ajal Venemaal kohatud teadlased aitasid selgitada, milles asi. Asja edendamiseks Eestis oli aga vaja siinset meest, kel oleks loomakeste käekäigu osas sama suur mure kui temal. „Ma leidsin Tartu Ülikoolist Tiit Marani, kes tundis asja vastu huvi ja kui juba käe annad, läheb terve kere,“ naeris Kaal. Esialgsest kursusetööst kujunes diplomitöö ning lõpuks ka doktortöö. Tänaseks on Tiit Maran loomaaia juurde rajatud Teadusliku Liigikaitse Labori juhataja, Tallinna Ülikooli dotsent ning ilmselt kõige rohkem naaritsate elukäiku uurinud mees maailmas.

Plaan naaritsapoegi Saaremaale tuua tekkis juba kümmekond aastat tagasi, kui sama projektiga alustati Hiiumaal. “Algul mõtlesime, et toome naaritsad mõlemale saarele, kuid kahel rindel korraga tegutsemine ei osutunud võimalikuks ning kuna Saaremaa tundus liiga suur pähkel, siis võtsime alguses ette väiksema,“ selgitas Maran, miks tookord naaritsate toomine Saaremaale katki jäi. Need kaks saart valiti loomakeste elupaigaks just seetõttu, et siin oleks välistatud oht mingi ehk Ameerika naaritsa ees ning neis on suuremal või vähemal määral sobivaid elupaiku. Väliselt sarnased mink ning Euroopa naarits omavahel läbi ei saa ning võitluses peab alla andma nõrgem ja väiksem, mistõttu paigus, kus valitseb mink, pole Euroopa naaritsal pikka asu.

Plaanitud tegevus on tegelikult vaid esialge katsetus, kas Saaremaal liigile pelgupaiga loomine on üldse võimalik. Üle mere tuuakse 10 sellel aastal sündinud naaritsat: 4 isast ning 6 emast. Loomakesi hakkab jälgima spetsialiseerunud meeskond, kes uurib nende liikumist ning kohanemist iseseisva eluga. Vastust tahetakse leida küsimusele, kas loomakesed suudavad saare ojadel püsima jääda vaatamata rebase siinsele väga kõrgele arvukusele ning toidubaasis puuduvale rohukonnale.

Sama tegevuse käigus Hiiumaal on õpitud väga palju ning seal õpitu võimaldab paljut Saaremaal edukamalt korraldada. „Algul me arvasime, et minkide väljapüüdmine on kõige raskem, kuid olukord osutus hoopis vastupidiseks,“ nentis Maran, kes suutis koostöös jahimeestega ning välismaiste ekspertidega paharetid hiidlaste kodukohast välja püüda vaid paari aastaga.

Märkimisväärsemalt keerukamaks osutus naaritsa asurkonna loomine. Alustati Tallinnas üles kasvanud naaritsate lihtsa lahtilaskmisega. Õige pea mõisteti, et selline lähenemine ei anna tulemust. Niigi kõrge loodusliku surevusega naaritsate ellujäävus sellise lahtilaskmise puhul jäi kesiseks. „Siis me hakkasime neid spetsiaalselt ette valmistama,“ jutustas loomaaia direktor ning juhtis tähelepanu, et tegemist on väga pika ning aeganõudva protsessiga. Spetsialistide hinnangu kohaselt võib Hiiumaal talvejärgselt elada 30-35 valgete mokkadega naaritsat.

Inimestele väiksed märkamatud kiskjalised loomulikult ohtu ei valmista, küll aga võivad sügisel ringi liikuvad naaritsapojad sattuda kanalatesse ning seal kahju tekitada. Sama patuga saavad aga sagedasti hakkama ka noored nugised ning seetõttu on naaritsate mõju märkamatu. Pealegi on naarits kaitsealune liik, mistõttu kanamurdmise puhul saab riigilt kompensatsiooni. Vastav informatsioon on kirjas keskkonnaameti kodulehel.

Kuna naarits on ojade kaldavööndis elav isend, kes ka vähist oma toidulaual ära ei ütle, siis võib tekkida paratamatu hirm, et loomake Saaremaa vähkidele liiga hakkab tegema. Tegelikult aitab kärplane vähkide seisundi parandamisele Saaremaal pigem kaasa. Esiteks ta püüab eelkõige nõrku ja haigeid isendeid. Teiseks ajendavad nii vähk kui ka naarits vooluvete hea seisundi eest tegutsema, olgu selleks siis suudmete lahti hoidmine või voolusängide looduslikkuse taastamine.

Hiiumaal osutus kõige suuremaks probleemiks naaritsale püsielupaikade rajamisel riigi eesostuõigus. See tähendab ostu-müügitehingu puhul on riigil õigus kaitserežiimi aladele kuuluvad maad vahelt ära osta, kui ta seda vajalikuks peab. „Sellised juhud on Eestis haruharvad, aga emotsionaalselt ajab kopsu üle maksa küll, avastades sellise koormise oma maatükilt. Mulle isiklikult tundub see üsna mõttetu. Võin käsi südamel öelda, et naaritsale on täiesti ükskõik, kas ta elab riigi või kellegi teise maa peal,“ lausus Maran ja lisas, et õnneks on riigis hakanud juba tekkima arusaam, et konfliktil pole mõtet ning võib loota, et seaduse need sätted muudetakse.

Selle kõigeni on aga veel pikk tee. Vabalt võib juhtuda, et arvukad rebased panevad naaritsad nahka enne kui nad saarega kohaneda jõuavad ning siis pole edasisel tegevusel enam mõtet. “Elanike suhtumine on olulise tähtsusega. Kui kohalikud on vastu, siis pole asjal mõtet,“ oli Maran kindlal seisukohal, mistõttu on ülioluline, et kohalik elanikkond juba alguses kõiki külgi sellest loost teaks. Tähtis on seejuures ka asjaolu, et need, kelle maadele võiks kunagi sattuda naaritsa elupaigad, võivad olla kindlad riigilt saadavatele kompensatsioonidele jõeäärsete metsaalade alalhoiu eest.

„Loodus ei ole legoklotsidest ehitatud maja, vaid tervikorganism,“ üritas Maran selgitada, kui raske on naaritsapoegadel kohaneda. Ellujäämiskursustest läbi murdjad ei muuda mitte ainult Eesti konteksti, vaid päästavad killukese tervest maailmast. Hispaanias on looduses arvatavalt 500 looma ning Prantsusmaal 200. Mõlemad asurkonnad on järk-järgult hääbumas ning kui saartel askeldavad naaritsad suudavad iivet positiivsena hoida, on liik väljasuremisest eemal hoitud. „Kui asurkond mõlemal saarel säilib, on kindlam, et ühe elupaiga katastroofilisel hävimisel jääb teine endiselt alles,“ selgitas Maran. „See on see klassikaline munade ühes korvis hoidmise tõde,“ naljatas liigi säilimisele alusepanija Mati Kaal.

Zooloogid kutsuvad inimesi üles teavitama neid loomade liikumisest või surnud isendite leidmisest. „Meid huvitab igasugune informatsioon, “ütles Tiit Maran ning lisas, et tihe koostöö keskkonnaametiga neil juba on ning ka kohalike jahimeestega ollakse pidevalt ühenduses. „Kunagi üks mu saksa kolleeg ütles, et tead, see on su elu aja töö,“ jutustas Maran ning sellega oli sama meelt ka loomaia direktor. “Ega need looduasjad kiiresti ei käi,“ lisas ta. Ehk kunagi, kui projekt õnnestub, saab lastele lugeda just sellist tõestisündinud lugu, mis algab lausega: „Elasid kord kümme kriitiliselt ohustatud naaritsapoega, kes läksid ühel augustikuu ilusal hommikupoolikul, raadiosaatjad kaelas, iseseisvat elu elama.“

Projekti finantseerivad keskkonnaamet ja Euroopa Loomaaedade Assotsiatsioon ning väikeste välejalgsete Saaremaale kolimine peaks sõltuvalt eeluuringute sujuvusest toimuma 24. või 25. augustil.

Naaritsate ohud ja varustus Saaremaal

Põhjalike uuringute käigus on selgunud, et Saaremaal uitab erakordselt palju rebaseid, kelle arvukus võib saada naaritsatele saatuslikuks. Lisaks puudub saare naaritsate toidulaualt ka rohukonn. Loomade suureks vaenlaseks on ka sarnase väljanägemisega mink, keda uuringute põhjal Saaremaal pole. Teada on vaid üksikud juhtumid üle paari aasta, kus mõni seiklushimulisem välejalg on saarele ujunud.

Iga saarele toodav naaritsapoeg on varustatud kiibiga, et määrata kindlaks tema vanus ja päritolu ning raadiosaatjaga, millega saab määratleda loomakese asukoha. Andur on kinnitatud kaela ümber rihmaga ning see kaalub 10-15 grammi. Igal sügisel tuleb väledad katsealused kontrolliks kinni püüda, et eemaldada kaelapael, mis võib talvisel rasvumisel eluohtlikuks muutuda.

Euroopa naarits

(ladina k Mustela lutreola ) kuulub pisikiskjana kärplaste sugukonda.

Naarits on väga üksildase eluviisiga. Ta elab jõgede-ojade kaldail.

Söövad nad peamiselt kahepaikseid, kalu ja pisiimetajaid. Suvel on toidulaud liigirikkam, talvel aga sööb naarits põhiliselt kahepaikseid. Olulisel kohal toidulaual on ka vähk.

Print Friendly, PDF & Email