Reinu ratsatalu – Tarbimisühiskonna mõjudeta haruldane paik (2)

REINU KAPAKS VALMIS: Reinu ratsatalu perenaine Anne Udeküll võõrustab esmaspäeval oma talu ratsaspordiväljakul traditsioonilise Reinu Kapa võistlejaid ja huvilisi juba 16. korda. Foto: Aare Laine

Avarus, taamal kadastikud, kaugemal maaliline mererand, rändrahnud, madalad männijändrikud, mõned lehtpuud ja põõsad. Just niisugusele tuulte tallermaale Tagamõisa poolsaarele Kõruse külla rajas Udeküllide pere eelmise sajandi viimase kümnendi alguses endale kodu, mis sai nimeks Reinu ratsatalu.

Esmaspäeval, Eesti taasiseseisvumispäeval võõrustab talu perenaine Anne Udeküll koos peretütarde Miina-Eliise ja Mari-Anni ning poeg Marekiga ratsasportlasi traditsioonilisel võistlusel Reinu Kapp. Tänavu selgitatakse sellel jõuproovil ka maakonna meistrid.
Reinu ratsatalu korraldatud ja aastatega populaarsust kogunud võistlustel on Eesti tuntumatest ratsutajatest osalenud Rein Pill, Hanno Ellermann, Heiki Vatsel, Andres Udeküll ja teised.

Seekord on Anne Udekülli sõnul 16. Reinu Kapale oodata vähemalt pooltsada ratsasportlast. “See on Saaremaa üks suuremaid ratsutamisvõistlusi. Loodame esmaspäeval näha siin kõiki maakonna paremaid ratsasportlasi. Pealtvaatajad ootame muidugi ka. Ühel aastal ei tahtnud võistlusplats kõiki hästi äragi mahutada,” märkis Anne Udeküll.

Kõva nagu kivi

Reinu ratsatalu õuelauaks on suur lapik paekivi. Perenaine mainis, et tedagi on selle kiviga võrreldud. “See kivi pidi minuga sarnanema. Öeldi, et ma olevat sama kõva kui kivi siin meie õues. Leidsime selle talli juurest hobustekoplist.”
Naljaga pooleks tuletas ta meelde oma esimest saarel käimist: “Mulle meeldib öelda, et tulin Saaremaale esimest korda 1973. aastal, aga sündisin 1974. Ema tõi mind esimest korda siia tühjale talukohale siis, kui ma veel sündinudki polnud. Reinu on minu vanavanaisa talu. Ise olen sündinud ja kasvanud Ida-Virumaal.”

Pärast Kuremaa tehnikumi lõpetamist 1993. aastal küpses Anne Udeküllis otsus asuda elama oma esivanemate maale. “Tahtsime kasvatada hobuseid ja teisi loomi. Siin on ju selleks suurepärased võimalused. Oli parasjagu talude tagastamise aeg. Alustasime täiesti tühja koha pealt. Esimesed aastad elasime vagunelamus, ilma elektrita. Lapsed, kaks tütart ja poeg, kes on mulle praegu juba suurteks abilisteks, on Saaremaal sündinud,” rääkis Anne Udeküll.

Suviti korraldatakse üheskoos ratsutamislaagreid. Osalejad tulevad kohale nii Tallinnast kui ka Inglismaalt, Soomest, Saksamaalt ja Venemaalt. Sel suvel oli laagris neli inglise last. Lapsed suhtlevad omavahel inglise keeles. “Emad ja isad toovad oma lapsed siia, et nad ka maaelu tundma õpiksid ja sellega harjuksid. Lapsed ise on väga tublid. Alguses tuleb neid muidugi palju õpetada. Need, kes on meie juures juba mitmendat aastat, oskavad nii ratsutada kui ka talutöid teha,” pajatas perenaine.

Suve jooksul on Reinu ratsatalus neli viiepäevast lastelaagrit. “Ma väga ei armasta liinitööd. Mulle meeldib asju teha hingega. Kui leian, et asi kipub käest ära minema, teen pigem vähem,” argumenteeris laste- ja ka täiskasvanute laagri korraldaja.
Ratsutamisest huvitatud turistid saavad Reinu ratsatalu hobustega ringi kapates looduskaunite paikadega tutvuda igal aastaajal. “Eesti inimene eeldab, et juulikuu on ainus puhkuse kuu. Välismaalasele meeldib siin käia igal aastaajal. Talvelgi ratsutame mere äärde või mujale kaunitesse paikadesse. Neile meeldib avarus, tühjus ja vaikus,” andis Anne Udeküll teada.

Loomadele talveks sööda varumine on Anne Udekülli sõnul läinud küll üle kivide ja kändude. Sõna otseses mõttes kive ja kände jätkub Tagamõisa poolsaarel küllaga. Tegelikult mõtles ratsatalu pidaja seda, et kiirel tööajal ei pidanud masinad vastu. “Ise teeme heina. Teravilja ja jõusööda ostame. Heina tuleb varuda kahekümnele hobusele ja kahele lehmale. Muide, lehmad on jäänud minu lemmikloomadeks. Varem nad andsid piima, aga nüüd nad on talus lihtsalt ilu pärast.”

Talus on 10 sporthobust

Reinu ratsatalu kahekümnest suksust on pooled sporthobused. Perenaine ise võistlusspordiga enam ei tegele. Ratsutamas käib aga ikka. Suurem osa ajast kulub tal turistidega matkates.
“Kui tahad ratsaspordis head tulemust saavutada, siis pead vähemalt kolm korda nädalas trenni tegema,” toonitas ka treenerina tegutsev perenaine.

Anne Udekülli hoolitsuse tulemusena on ka viletsama välimuse ja tervisega hobustest saanud võimekad sporthobused. “Hobuse väljanägemine ei anna loomast õiget ettekujutust. Hea välimusega hobune ei pruugi üldse füüsiliselt võimekas olla ja võib-olla talle üldse ei meeldi, et inimesed temaga aktiivselt tegelevad. Ja teinekord muutub väga kuri hobune juba poole aasta pärast taltsaks ja järgmise poole aasta pärast võib teda juba ratsahobusena kasutada. Alati ei pea sporthobune perfektne välja nägema,” selgitas hobusekasvataja.

Mõnelgi aastal on talus olnud ka rohkem suksusid. “Ühel aastal oli meil 36 hobust. Seda oli meie jaoks palju. Viimase kümne aasta jooksul on meil olnud paarikümne hobuse ringis. Hoiame arvu stabiilsena, et suudaksin talvel üksinda nendega tegelda, sest lapsed käivad ju kõik koolis.”
Puhtalt ärilistel kaalutlustel Reinu ratsatalus hobuseid ei kasvatata. Ometi tuleb perenaisel äraelamiseks mõnedki neljajalgsed ka maha müüa. “Et ära elada, selleks peab natuke ka müügiga tegelema. Kui leiame, et matka- ja sporthobuseid on meil piisavalt, siis müüme aastas ühe või kaks hobust. Põhiliselt kasvatame Eesti hobuseid. See tõug on väga vastupidav ja nõutud,” selgitas asjatundja.

Rääkides maakonna ratsaspordist tervikuna, pidas kogenud treener vajalikuks öelda, et maakonna noorte hulgas pole see spordiala eriti populaarne. “Saaremaal üritavad kõik tallid seda ala populariseerida, aga huvi on ikkagi väike,” nentis Udeküll.
Ratsasport on kallis ala. Kõigile ei olegi see jõukohane. “Elus tuleb teha valikuid. Kas me tõstame esile oma lapsed, tehes kõik selleks, et nad saaksid käia treeningutel ja võistlemas, või tõstame esile iseenda, muretsedes vaid oma asjade pärast? Mina olen tõstnud esile oma lapsed. Käin nendega võistlemas. Nad kasvavad ju nii ruttu suureks,” mõtiskles Anne Udeküll.

Tema vanem tütar Miina-Eliise on tulnud maakonna meistriks poniklassis ja Mari-Ann on samuti jõudnud pjedestaalikohale. Perepoeg Marek on tulnud aga Saaremaa meistriks kõrgushüppes.
Reinu ratsatalust on tuule tiibadesse saanud mitu andekat noort. Üks neist on Mihkel Talvi, kes tuli kümme aastat tagasi hobusega Miku poniklassi takistussõidus Eesti meistriks. Praegu õpib Mihkel Tartus arstiteadust ja tegeleb seal ratsaspordiga edasi. Anne Udekülli õpilastest on tulnud Eesti meistriks ka Jaagup Kallas.

Aed, lilled, tants

Kuigi perenaise lapsed peavad ema hobiks ratsutamist, on Anne Udeküll ise veendunud, et tema peamine hobi on hoopiski lillekasvatus. Peale selle osaleb ta Kihelkonnal rahvatantsurühmas ja käib Kuressaares line-tantsus.
“Oma hobide jaoks ma leian ikka aega. Lilled mulle meeldivad. Nendega tuleb samamoodi tegelda nagu loomadegagi,” märkis Reinu ratsatalu perenaine.

 

Reinu ratsatalu

Kõruse küla, Kihelkonna vald
Ratsamatkad loodusesse igal aastaajal.
Talu- ja ratsutamislaagrid nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Traditsioonilise ratsaspordivõistluse Reinu Kapp korraldamine iga aasta 20. augustil. Sel esmaspäeval algavad võistlused kell 11.

Print Friendly, PDF & Email