Kirjad koju: 95. kiri – parim kingitus (2)

Hea inimene!

Võime silmad kinni pigistada, et mitte näha pihlakaid, mille põsed järjest rohkem lõkendama löövad. Ent õhtuti kinnitab ka iga hingetõmme, et suve kõrghetk on möödas. Tunda on kargust, mis lööb pea hoobilt klaarimaks. Kampsunid, mis sel lühikesel suvelgi tihti marjaks kulusid, leiavad üha tihedamini tänulikku kasutust.

Veel üks märk annab tunnistust, et suvi hakkab lõppema. See on seotud mu perega, vanemate ja õega, kes ootavad mind Tallinnast koju käima. Kuniks ma pole nendega, saadab ema mulle nüüd igal nädalal suuri pakke. Neis on kõike, mida ta peenramaalt, aiast ja metsast kokku on korjanud. Mahlaseid tomateid, kurke, sibulaid, sõstraid, kirsse, õunu, salatit, ürte, kuldseid kukeseeni…

Selle külluse vahele surub ta ka paar oma hoidist: magushapukaid moose, letšot, seeneseljankat… Kui avan hoolikalt seotud kilekotte ja paberinutsakuid, tunnen, nagu oleks mul sünnipäev. Heldin kujutledes, kuidas mu pisike nobe ema need asjad valmis seadis, kokku pakkis ja käest andis. Kõik, mida ta korjab või kasvatab, jagab ta laiali. Lihtsalt, nagu selles polekski sees tema vaeva – marjapõõsa kohale kummardumist, lõputut tomatite kastmist, peenarde rohimist…

Tõstan tühjaks need põhjatud kastid, mis mulle linnakoju kätte tulevad. Panen osa ande sügavkülma, osa kaussidesse ja külmkappi, osa vartpidi vette. Kõik minu söögitegemised on järgmistel päevadel seotud mu emaga. Hakin tema magusaid porgandeid ja mõtlen ta peale. Küpsetan kirsikooki ja tunnen, et ta on sealsamas köögis koos minuga. Tema soojus laskub mu õlgadele nagu pehme villatekk.

Võiksin ju turultki osta tomateid või kirsse, kuid see poleks SEE. Ema pakkides on lisaks kõigele muule ka sõnum: inimesed, kes üksteist armastavad, hoiavad kokku. Mitte ainult siis, kui on juhtunud mingi õnnetus, vaid igapäevaselt. Nad jagavad omavahel seda, mis neil parasjagu on – olgu see abstraktne nagu mõtted või käegakatsutav nagu kodune moos. Kinkides üksteisele tähelepanu ja aega, kinnitatakse üha, et ollakse üksteisele olemasolu eest tänulikud ja toeks.

Mul on lähedasi, kelle puhul ma ei mäleta, et nad iial oleks sõnades öelnud, et nad mind kalliks peavad. Aga kui ma kolisin, ehitas üks armas inimene mulle raamaturiiulid. Ja teine aitas mul seina auke puurida. Kolmas laseb aeg-ajalt uksekella, et tänavalt lehvitada, paar sõna öelda ja edasi jalutada. Kui nad teevad midagi, mida nad oskavad, võttes päevast aega mu jaoks, kuulen ma ka sõnu, mida nad pole mulle öelnud: et nad hoolivad ja on olemas, kui neid vajan.

Olen õnnelik inimene. Elus kõige tähtsam on mulle lähedaste tugi ja tajun seda paljude pisiasjade kaudu iga päev. See aitab mul kindlalt langetada otsuseid, annab enesekindlust ja jõudu. Kui saaksin muinasjutu kuldkalalt midagi soovida, siis sooviksin seda lihtsat asja – aga kõigile inimestele.
Jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email