Kas Kuressaare teatril võiks nüüd olla juba oma püsitrupp? (1)

Rakvere teater tuleb Kuressaarde. Lavastuse nimi on “Leenane’i kaunitar”. Mina sain sellest tükist niisuguse elamuse, et värisesin veel tund aega pärast etendust. Nii hea oli sõnum ja loomulikult näitlejate mäng.

Kui nüüd keegi arvab, et teen Rakvere teatrile reklaami, siis nii see küll pole. Rakvere teater on mandril küll minu lemmikteater ja piletid sellele etendusele on ka pea kõik välja müüdud ning pealegi reklaamib hea lugu ennast ise.
Tahan vaid öelda, et piletite väljamüümise fakt näitab vaid seda, et saarlane armastab teatrit, häid näitlejaid ja häid lugusid.

Saarlane armastab teatrit

Saarlastel on ka oma teater. Peale selle veel tohutult palju harrastusteatrite truppe. Mina tean kahjuks ainult ühte – Salme vallateatrit. Küll on kolleeg Toomas Lõhmuste soovitanud mul kindlasti vaadata Orissaares tegutseva näiteringi etendusi. Pean kahjuks nentima, et pole sinna kuidagi jõudnud. Ise ka ei tea, miks.
Saarlastel on huvi teatris käia, saarlane armastab teatris käia. Ka oma professionaalses teatris ehk Kuressaare linnateatris. Vaatasin teatri viimast lugu, Aare Toika lavastatud “Yksinet” ja vaimustusin taas Piret Rauga näitlejatööst. Õrn ja samas sisemiselt julge naine.

Mul endal heliseb aga siiamaani sees “Igavene kapten”, mille autor Urmas Lennuk ja lavastaja eesti teatri “imemees” Kalju Komissarov.
Tänu sellele loole avastasingi ma enda jaoks suurepärase mängupaiga nimega Sadamaait. Urmas Lennuki “Oma saar” on ka hea lugu.
Kuid mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida, nagu tavatses öelda meie riigi president Lennart Meri, vaid sellest, et pärast “Yksine” etendust tabasin end mõttelt, et miks ei ole Kuressaare linnateatril veel oma truppi.

Kümne aasta tagune nali, hüüate seepeale teie, head saarlased. Jah, ma olen toonase temaatikaga ennast mõne päeva jooksul kurssi viinud ja saan ka aru, miks toona polnud oma trupi loomine võimalik.
Aga kui prooviks nüüd? Ehk teisisõnu – kas Kuressaare linnateater vajaks oma püsitruppi?
Kuressaare linnal pole olnud raha trupi ülalpidamiseks, nagu pole seda olnud Eesti riigilgi. Või peaks hoopis ütlema, et praeguseks ametist lahkunud teatrinõunik ei suutnud seda teemat arendada?!

Jah, Kuressaare linnateater saab praegu hakkama. Väga hästi. Kuid sellele eelneb tohutu logistika, millest põhiline on näitlejate aegade sobitamised. Kui näiteks teised teatrid Eestis saavad endale lubada säärast luksust, et panevad suvehooaja paika kõige hiljem pool aastat enne hooaega, siis Kuressaare linnateater tegeleb juba praegu sellega, et järgmisel suvel Sadamaaidas taas etendus oleks.

Kui väljasõitude kava on teistes teatrites ette planeeritud näiteks kahe kuu kaupa, siis Kuressaare linnateatris võtab see protsess natukene rohkem aega, sest vaja on mandril töötavate näitlejate ajad ja töögraafikud sobitada. Sama lugu on statsionaari etendustega. Sama sobitamiste temaatika läbib ka kõiki väljasõiduetendusi.
Peamine ongi see, et näitlejad saaksid tulla. Just nimelt tulla, sest kehvi näitlejaid, vaatamata “sobitamisraskustele” pole Kuressaare linnateater kunagi kasutanud. Mina ei tea, kui palju on näitlejad teatrile ära öelnud teiste tööde tõttu, kuid ma arvan millegipärast, et on.

Kellelt peaks saama raha?

Kuid kellelt peaks raha saama trupi ülalpidamiseks? Lihtne vastus oleks, et Eesti riigilt. Praegu ei tehta näitlejatega enam nn mammutlepinguid, vaid näitlejate töölepingud sõlmitakse 1–2 aastaks. Sest näitlejad on liikuv rahvas.
Ka ei tähendaks oma trupi olemasolu, et teisi näitlejaid ei saaks kutsuda. Saab ikka. Vägagi saab ja on lausa soovitav. Sama lugu on lavastajatega. Eesti teater liigubki praegu sinnapoole, et lavastajaid palgatakse üheks lavastuseks.
Kuid kas jätkuks publikut nii väikeses linnas, nagu seda on Kuressaare? Ugala teatri juht Hillar Sein ütleb, et nendel on 25 etendust kuus.

Kuressaare linnateatri jaoks oleks 25 etendust kuus liig mis liig. Kuid 10 etendust kuus?
Ja kui iga viljandlane kas või kord kolme kuu jooksul teatris käiks, oleks see väga hästi, rääkis mulle kunagi Hillar Sein. Aga viljandlased on jonni täis. Ei lähe teatrisse. Ise nad ka ei tea, miks. Pole harjumust. Ent saarlastel on harjumus teatris käia. Miks muidu kohtab näiteks Rakveres või Viljandis teatris saarlasi. Kui küsida neilt, miks te siia tulite, on tihti vastuseks “teatri nälg on!”.

Teater peab etendusi andma. Ja etendustele peab jätkuma publikut. Need ongi vahest kõige suuremad kahtlused, kas Kuressaare teater vajab püsitruppi.
Kuid kui teeks püsitrupiga eksperimentaalteatri, nagu näiteks NO99 või Tartu Uus Teater?
Minu kirjatüki eesmärk ongi kutsuda inimesi taas kaasa mõtisklema ja ajalehes arvamust avaldama, kas Kuressaare linnateater vajaks nüüd, kümme aastat hiljem, püsitruppi või mitte. Sest uus kultuuriministeeriumi teatrinõunik on kohe-kohe ametisse asumas. Te teate ju isegi, mida üks teatrinõunik suudaks teha!

Piret Päiv Rist
peaaegu saarlane

Print Friendly, PDF & Email