Andre “Kitarrilaager” Maaker (2)

KOLM KITARRI: Peedu Kass (vasakul), Paul Daniel ja Andre Maaker musitseerimas. Foto: Martin Lapp

Andre Maaker on üks neist Kuressaare lastemuusikakooli lõpetanuist, kes pole pärast tunnistuse kätte saamist pilli nurka visanud, vaid on seda aastast aastasse endaga kaasas kandnud.

“Sellist asja polnud, et keegi mängiks kodus pilli,” ütleb praegune edukas kitarrist, kelle sõnul ta lapsepõlvekodus tegeleti kõige muu kui muusikaga.

Pikk tee kitarrini

Enne, kui Andrest kitarrivirtuoos sai, õppis ta Matis Männa juures klarnetit ja hiljem saksofoni.
Kui Andre käis kolmandas klassis, tuli Saaremaale Matis, kes käis Kuressaare gümnaasiumis endale muusikakooli õpilasi värbamas. “Ta tuli klassi ja küsis, kes tahaks klarnetit õppida,” mäletab Andre Maaker seda siiani.
Tol ajal muusikakallakuga klassis käinud poisike ei märganudki, kui juba oli asunud Kuressaare lastemuusikakooli klarnetimängu õppima. Paari aasta pärast vahetas Andre põhipilli ja jätkas õpinguid saksofoni mängides.

Muusikakooli lõpetas Andre samal aastal kui põhikooligi ning alustas keskkooli kõrvalt kitarriõpinguid Tiit Pauluse juures. “Selleks ajaks olid mul juba solfedžoteadmised ja noodilugemise oskused mingil määral olemas,” selgitab Maaker, kuidas õpingud kolme aastaga nii suurt vilja kandsid.
Pärast keskkooli üritas Andre Maaker pääseda Skurupi rahvaülikooli Rootsi, kuhu paljud teisedki tänapäeva džässmuusikud suuna võtavad, kuid kahjuks tema nime sissesaajate nimekirjas polnud. Nii jätkas ta oma õpinguid Georg Otsa nimelises muusikakoolis Tallinnas ning oli paar aastat ka Viljandi kultuuriakadeemia õpilane.

“Ma olen lihtsalt jube kehv kooliskäija, need asjad ei tule mul hästi välja,” naerab ta praegu enda üle, olles nüüd siiski üks tunnustatumaid kitarrimängijaid Eestis.
Andre Maaker näeb džässmuusikuks saamist kui individuaalset ja loovat protsessi, kus kool mängib kindlasti suurt rolli, kuid kahjuks ei tule ka omaette nokitsemine.

“Eks igaüks otsib oma nägu, soundi ja seda, mis teda teistest eristaks,” mõtiskleb muusik, ent nendib, et kõik koolid, kus õpitud, on talle hästi palju juurde andnud.
“Koolist saab väga palju olulist – tutvusi, tundma õppida teisi õpilasi, õpetajaid –, kõike seda ise õppides ei saa,” lisab ta järelemõtlikult.

Inspiratsioon õpetajalt

Kitarrilaagri idee andis Maakerile ta esimene kitarriõpetaja Tiit Paulus. Kes oli juba paarkümmend aastat igal suvel käinud Soomes Nilsiä laagris ning näinud selle laagri kasvamist aasta-aastalt ning seda, kui innustav ja tore võib olla selline muusikahuviliste suvelaager.
2007. aastal sai mõte teoks. “Teostuse võtsin ma enda kanda,” kõneleb Andre Maaker, kes on korraldanud laagrit selle sünnist saadik.

“Üks selle laagri ideid on kutsuda siia selliseid tegevmuusikuid, kes ei ole igapäevaselt õpetajad, vaid on tegevad pillimängijaina,” selgitab peakorraldaja, kes ootab igal aastal laagrisse osalema ka neid inimesi, kes pole kunagi pilli kätte võtnud. “Algajatele on mõeldud täiesti eraldi rühm, kus õpitakse pillimängu põhitõdesid ja saadakse selgeks lihtsamad viisijupid,” selgitab ta.

Idee siduda kitarrilaager kõiksuguste huvitavate ja inspireerivate tegevustega tekkis Andre Maakeril juba teisel laagriaastal. “Meil ei olnud õhtuks tegevust planeeritud, ainult päeval oli laagris kindel ajakava,” selgitab ta, miks hakati kontserte organiseerima.
Järgmisel aastal saadi hea side Georg Otsa spaaga ning sealt edasi on kõik sujunud justkui õlitatult. “Minu põhimõte on ikka ka linnaelanikule midagi pakkuda,” mõtiskleb Maaker, et kitarrilaager võiks olla Kuressaare linnale hea märk. Ent ta nendib, et piletihinnast mööda vaadata ei saa.

Esinema pakutakse ise

“Mulle helistatakse ja küsitakse, et kas me ei saaks kitarrinädala raames esinema tulla,” rõõmustab korraldaja Maaker näiteks Liisi Koiksoni kõne üle, kui too end ise saarele esinema pakkus. “Need mõtted on niiviisi toredasti kasvanud,” lisab rahulolev saarlane.
Andre Maakeri sõnul ei ole tegemist vaid noortele mõeldud laagriga, seega ootab ta järgmisel aastal osalema ka täiskasvanuid, kelle jaoks see nädal võiks olla osa puhkusest. “Mõni üürib endale veel elamise ja käib siis päeval tundides,” seletab ta.

Kitarriansamblid on jaotatud mängijate taseme ja instrumendi järgi. Sel aastal oli uuendusena ka basskitarride rühm, mille juhendaja oli Peedu Kass. Tiit Pauluse algatusel loodi ka grupp, kus on laulvad kitarristid. Rühmi on kokku viis ja igas ansamblis oli ligi seitse liiget.
Kuigi laager toimub saarel, ei saa osalejate arvu üle kurta. Tänavu oli neid 36. Korraldamisega tegelev Andre Maaker otsustas sel aastal ise mitte õpetada, et kõigel silm paremini peal hoida.

Tema sõnul laagri kõrvalt pere jaoks aega eriti ei jagu. “Ühe lapse saab kaasa võtta, eks ta siin jookseb järgi, jälgib, kuulab,” räägib Andre Maaker, kelle arvates poeg juba teab, mis on bluusilaad. Kahe poja isa oli sunnitud teise pisipõnni koju jätma. “Üksi ei jõua keegi nende kahega sammu pidada,” naerab ta.

Print Friendly, PDF & Email