Sõrm majanduspulsil: Tark peab olema ka võtja (14)

Kalal käies satun meritsi aeg-ajalt mööda sõitma ühest hüljatud kalatööstusest. Ilusad ja suhteliselt uued tootmishooned, arvata kümmekond aastat vanad, norutavad tondilossina omapäi merekaldal, leides rakendust heinaküünina. Põhjus proosaline – kala kadus sealtkandist mõne aastaga ja sellisena pole neid ehitisi enam tarvis.

Sama paralleel tükib aina tihedamini pähe ka saart mööda liikudes, vaadates otsa viimaste aastakümnete jooksul rajatud kohati gigantsetele infrastruktuuri rajatistele. Olgu nendeks siis kultuuri- ja haridustemplid, järjest laienev asfaltteede võrk või suuremahulised tehnorajatised.

Ühtpidi on kõik tehtud ju saarlaste hüvanguks, loomaks hubast ja elujõulist kodutanumat ning vähendamaks soovi mujale kippuda. Teisalt on lõviosa viimase kümnendi investeeringutest Saaremaa vuntsimiseks saadud tagastamatu abina Euroopa ühiskassast ning tekitanud illusiooni, et meie tulevikumured ongi sootuks kellegi anonüümse kommionu probleem, umbes nagu Kreekas.

Kingitud hobu on kena küll

Need kümned ja sajad miljonid eurod meie sadamatesse, teedesse, tehnovõrkudesse ja koolimajadesse on tegelikult pärit teiste eurooplaste taskust. Majanduskriis sunnib igaüht tegelema rohkem oma asjadega ja tundub, et selles kontekstis asutakse kulutusi heategevusele tempokalt kokku tõmbama. Tulevikus peab igaüks ilmselt ise vaatama, kuidas ots-otsaga kokku tuleb.

Kingitud hobune on kena, iseäranis kui ta on palju suurem, rammusam ja kammitum, kui oma vana kronu. Aga ainult sinnamaani, kuni ehmatusega avastatakse, et süüa ja kasida tahab ramp palju rohkem, kui siini harjunud oleme. Ja kui ta ükskord otsa lõpeb, pole samaväärse ostmiseks raha pooltki mitte. Suuremad investeeringud, olgu kingitud või mitte, nõuavad omanikelt ka palju suuremaid kulutusi nii käimas- kui ka püstihoidmiseks.

Aeg murendab kõike. Mida rohkem asfalti, seda rohkem auke ja suurem rahavajadus nende parandamiseks. Mida suurem maja, seda rohkem kulub energiat selle sooja ja valgena hoidmiseks.
Silm puhkab, vaadates ümber linna rajatud valgustatud kergliiklusteid täis rõõmsameelseid rattureid ja rulluisutajaid. Kena pilt on ka uuendatud ja ruumikam koolimaja ootamas õpihimulisi lapsi. Häirima jääb vaid küsimus, kas jätkub tulevikus omanikel ka jaksu hoida laternaid põlemas nende teede ääres või kütta suurt ja pooltühja koolimaja mõne üksiku lapse tarvis.

Paras aeg mõtlema hakata

Olukord ilmas muutub palju rutem kui meie mõtteviis. Oleme harjunud kõike tegema perspektiivitundega ja soov asju paremaks muuta on absoluutselt inimlik. Teisalt oleks ehk aeg arvestama hakata, et Saaremaa jätkab majanduslikus mõttes kokkutõmbumist. Seda trendi on suurte jõupingutustega võimalik aeglustada, mitte muuta.

Elanike ja maksumaksjate arv jääb kahanema, mis toob kaasa meie majandusliku võimekuse suhtelise vähenemise. Selle perspektiivi juures oleks järsku paras aeg mõtlema hakata tükkis sellele, et saavutatud taset säilitada, sest laienemise ja suurenemise kavad kipuvad kujunema “Barbarossaks” ilma majandusliku tagalata.
Ja mõnegi kingituse juures tuleks tulevikus sissejuhatuseks hoolsalt rehkendada, et hetkeline rõõm ei asenduks pikaajalise murega.

Aivar Sõrm
majandusanalüütik

Print Friendly, PDF & Email