Las see laps ometi laulab! (4)

See juhtus ühel kesksuvisel õhtupoolikul, kui üks hää tuttav oma autonina meie hoovi keeras, sirge ja selge sihiga üle vaadata, kuidas meil läheb: kui pikaks on lapsed vahepeal veninud ja kuidas üldse elukene külas veereb.

Ei jõudnud mu armas sõber aga isegi mitte korralikult teretada, kui sain temalt juba kuulda, kuidas ma tänapäevases mõistes enam lapsi kasvatada ei mõista, sest kas te kujutate nüüd ette, meie pere 7-aastane Hilda pesi parajasti nõusid, nagu meie pere lapsed seda kodutööd ikka teinud on. Täiesti tavalise voolava (sooja!) kraanivee all, endal asjalik nägu peas. Olgu öeldud, et neid tasse-taldrikuid ei olnud üldse palju, polnud need ei liialt suured ega rasked, ohtlikult katkise servaga, samuti ei täheldanud meist keegi, et selle toimingu juures midagi erakordset võiks olla.

“Milles siis asi?” uurisin, sest ei mõistnud sugugi, millest säärane kära. Meenutasin, et nõudepesu on ju ikka ajast aega, põlvkonnast põlvkonda lausa selline “rahvuslik” laste töö olnud, täpselt samuti, nagu (maa)lapsel peenrarohimine ja lillekastmine.
Kui mõelda oma lapsepõlve peale, siis mäletan kartulipanekuid “oma maal” (vanatädi juures Valjala kandis) siiani. Ma küll ei saanud aru, miks naabritädi Elli ei lubanud mul korvi (mis 7–8-aastasele lapsele anti selleks tööks tunduvalt pisem kui suurtel inimestel olid) panna rohkem tuhleid kui kümme. Ma ju jaksasin omaarust rohkem ja olin juba suur tüdruk!

Aga keelu vastu ei saanud ning kui tahtsid koos suurtega tööd teha, tuli reeglitest kinni pidada. Muidu oodanuks ees töölt eemaldamine, mis lõppenuks kurvalt toa poole lonkimisega.
Kõik minu suved pärast algklasse möödusid aga juba “palgalise” töö peal. Mitte et ma oleks siis maatöödest eemale hoidnud, oi ei, aga lehekuulutuste peale või lihtsalt asutusest asutusse käies õnnestus ka teismelisel suveks ametisse saada. Olgu selleks siis kolhoosipõllul kõplamine või suved lasteaias – alguses söögitädina, hiljem juba kasvatajana.

Oma viimased suvevaheajad tegin aga raamatupidamistööd, nii et õhtuti läksin koju, ninaots ja koon kopeerpaberitahmane – kas kujutate ette, kuidas komplekteerida A4-palgalehti kolmes eksemplaris, kirjaklambriga vasakpoolsest ülemisest nurgast kinnipanduna, ning siis tuli see suur patakas numbreid täis pabereid veel klappima saada, st teisel ja kolmandal korral pidi ikka sama summa kokku tulema.

Sellised nostalgilised meenutused siis minu noorusest. Ma loodan, et vähemalt kohusetunnet ja oskust tööd teha on säärane kasvatus ja töötegemine mulle õpetanud ning kuna oleme ju ikka pärit oma kodust, oma lastetoast, siis kipume ka oma järeltulevale põlvele just meile antud elutarkust edasi andma.
Ehk seetõttu ei ole ma osanud tööst eemal hoida ka oma lapsi, sest meie kodus on ikka kehtinud reegel “enne töö ja pärast lõbu” (mis tähendas ka, et enne sõbrannaga kinno ei saa, kui kogu korter on koristatud).

Kõik lapsed modellideks!

Minu perearhiivis on mõned toredad pildid kodustest põllutöödest, kus peakangelasteks on väikesed tööinimesed – olgu siis kaheaastasel tilluke ämber kahe kartuliga või siis maailma tähtsaim piiga traktoriroolis. Ja uskuge, tegemist ei ole olnud mingite fotosessioonidega! Noh, et naljakas ja tore ja nunnumeeter läheb põhja, kui sääraseid pilte albumist teistele näidata. Ikka on olnud tegu tavapäraste talu- ehk maatöödega, mis on tulnud lihtsalt ära teha, ning mu meelest oleks ju veider, kui kodune elu lapsi ei puudutaks.

Selliseid mõtteid tekitas minus Hilda tassipesu. Sest kui hakkasin asja uurima ja jõudsin oma “teadusliku töö” tarbeks guugeldades sotsiaalministeeriumi kodulehele, vaatas mulle sealt vastu hirmutav tõde: 7–12-aastasel alaealisel on lubatud teha kerget tööd üksnes kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamialal. Ei mingeid mööndusi oma isikliku lillepeenra kujundamise või tillukese ämbriga mööda tuhlivagusid ukerdamise osas.

No kes selle küll välja mõtles? Kelle huvides see on? On ju alati soovitatud küsida, kellele mingi totter asi kasulik võiks olla.
Esimesena tuleb mulle pähe noor lapsametnik kuskilt euroliidu koridorist, keda on lapsepõlves kodutöödega nii “orjastatud”, et tema unistus saada hüpersupermodelliks on seetõttu luhtunud – tassid-klaasid tahtsid pesemist ja kuri ema ei lubanud ninaotsagi enne toast välja pista, kui “kohustuslik tolm” kapiservalt võetud ning vaibanarmad sirgeks aetud.

Teine, mis ehk asjad nii kaugele viinud on, on ilmselt inimeste rahaahnus. No kui seesama väike tassipesija otsustab ka näiteks lihalõikamise (terava) noa läikima lüüa ja endale kogemata näppu lõikab, on noatootja ilmselgelt kaitsetu – järjekordne kohtuasi kaelas ja… ei, parem on need lapsepudinad nii ohtlikust tegevusest üldse eemal hoida.
Või kolmandaks on ehk tegemist mingi võimsa kõrghariduspoliitikaga, mis lasebki enamikest tänapäeva noortest valgekraed kasvatada, et neil kohe iialgi ei tuleks pähe mõnd ametit ära õppida ja lihtsaks tööinimeseks hakata.

Kui ei oleks tegemist tõenäoliselt Euroopa “hullusega”, võiksin ka mõelda, et see “700-aastane orjaöö” on meie geenid nii ära rikkunud, et peamegi igasugusest tööst eemale hoidma. Ning vaid vabadusvõitlejad (kui meenutada filmi “Malev”” on suureks kättemaksuks sakslastele valmis olnud põlise vaenlase eest kogu töö ära tegema.

Õigused toovad kohustusi

Kindlasti võib säärase seaduse genereerijaid ja väljatöötajaid olla palju, sest miks üldse peaks inimesed omandama varases lapsepõlves mingisuguse tööharjumuse? Kellele seda vaja on? Kui selle loo alguses meenutatud nõudepesule mõelda, siis kellele valmistatakse neid üldjuhul garantiiaja lõpuni vastupidavaid nõudepesumasinaid?

Las see laps laulab, mängib pilli, hüppab ja kargab ning laseb endast pilti teha mõne uhke, võimalikult rahvusvahelise reklaami jaoks. See on puhas ja kerge töö (küünealused ei ole kodupeenra mulda täis) ning pealegi saab nõnda ju ka kuulsaks.
Muide, meie kodus on teisigi töid, mis laste kohustuste nimekirjas. Üks neist näiteks muruniitmine (küll mitte vikatiga, vaid täiesti tavalise põriseva muruniidukiga – ma väga loodan, et mu lapsi selle ülestunnistuse peale lastekodusse ei panda) ning peretütarde ülesandeks on saanud ka pesutriikimine.

Muidugi ma mõistan ja olen absoluutselt selle poolt, et lapsi ei tohi kasutada tasuta või odava tööjõuna, et ka lapsel on omad õigused (väike inimene peab saama koolis käia ja õppida), kuid minu veendumuste kohaselt toovad õigused kaasa ka kohustusi. Ning need võiks ju ikka iga pere kainet talupojatarkust kasutades ise paika panna. Sest muidu – mida me teeme järgnevate põlvkondadega, kelle eest on kõik (ennekõike ebameeldivamad asjad) ära tehtud ning kel on lastud vaid arvutihiire ja ehk ka mikrofoni või fotoobjektiiviga sinasõprust pidada?

Print Friendly, PDF & Email