Saaremaa muusikute laager lõppes vägeva kontserdiga

SRIL-I PERE VANIM ANSAMBEL ZURRAMURRAS. Vasakult Ingrid Kruusmägi, Siimu Rom, Karl Tipp, Kärt Männa, juhendaja Adam Melbye, Sandra Kahu, Indrek Kutser, Piret Veevo, Ursel Tilk, Rasmus Arge. Foto: erakogu

Noorte muusikute õppelaager lõppes reedel Kuressaares ZurraMurra kohvikus toimunud suurejoonelise ühiskontsertiga, kus astusid üles kõik – nii osalenud õpilased kui ka juhendajad.

Algselt saksofonilaagri nime kandnud Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager toimus juba kolmandat korda Võhmal ning igal aastal on osalejaid olnud järjest enam. “Esimesel aastal oli meid kümne ringis, teisel aastal kümne võrra enam ning tänavu taas kümne võrra rohkem, täpsemalt 33, ” sõnas laagrile alusepanija ja tänavune korraldaja Matis Männa. “Seekord oli meil lausa kolm erinevat õpperühma, kuna kahega oleksid ansamblid suureks läinud.”

Vinge seltskond

“Siin on lihtsalt alati nii vinge seltskond ja selline vaba olek, et lihtsalt tahan alati tagasi tulla,” pihtis improlaagri veteranosaleja Siimu Rom, kes on ainsana osa võtnud kõigist kolmest laagrist.
“Need päevad siin annavad meeletult, kuna enamik, kes õpib muusikat, õpib tihtipeale ikkagi klassikalist vaatenurka musitseerimisele, kuid siin saab kõikidest reeglitest lahti öelda.”

Vanema rühma noorim liige, Kuressaare poiss Rasmus Arge, kes oli laagris esimest korda, lisas, et tema jaoks oli kõige suurem saavutus julgus vigu teha. “Kõige parem tunne ongi see, kui ma eksin ja tean, et tegelikult ma võisingi vea teha.”
Sel aastal oli võetud eesmärk kaotada hirm musitseerimise ees. “Maria Faust põhimõtteliselt õpetaski meile, kuidas kasutada pilli nii, nagu seda klassikalist muusikat esitades teha ei või,” naeris Siimu, kes on muusikaga tegelenud juba üle kümne aasta ning õpib nüüd Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. “Vahelduseks on hea, kui on midagi, mis pole vormi kirjutatud.”

Kõige vanema rühma õpetaja oli tänavu Taanist pärit Adam Pultz Melbye, kes pani noortele eelkõige südamele oskust üksteist kuulata. “Ma ootasin mitu päeva noote, et millal see hetk tuleb, kus me hakkame mängima neid lugusid, mida me ka lõppkontserdil esitame, ja siis tuli Adam oma joonistusega,” pajatas saksofonist Karl Tipp. “Aga ma ei olnud pettunud, midagi sellist oligi oodata.”

Nimelt anti kõigile üks joonistus ning ülesandeks mängida seda, mis tundus olevat sel hetkel ja situatsioonis teatud märgistusele vastav. “Muidugi panime ikka mingi vormi paika, et kes mingeid tähiseid mängib, ja mõningad meeleolumuutused, aga üksteisega tuli siiski palju arvestada,” rääkis Siimu Rom.

Ratsutamisest ägedam!

“Mulle meeldis ka kõige rohkem soolot teha,” ütles 12-aastane Sarah Annijerv, kes oli laagrisse tulnud koos väikese õe Monikaga. “Me käisime ratsutamislaagris ka, aga siin on ägedam, sest siin saab rohkem asju teha,” lisas energiline Monika. Et Sarah oli laagri ainus viiuldaja, soovis ta, et järgmisel aastal oleks viiuldajaid rohkem, ning lubas ka ise mõne sõbra kaasa võtta.

“Tegelikult ongi seltskond see, mis tagasi kutsub,” sõnas Ingrid Kruusmägi, kes osaleb laagris juba teist aastat järjest. “Tulen järgmisel aastal kohe päris kindlasti uuesti.”
Ka noortebändi Tuli kitarrist Johannes Pihlak, kes küll pigem rokki armastab, lubas järgmisel korral uuesti tulla. “Minu arvates võiks bluusiskaalat järgmisel aastal rohkem teha.”

Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager kestis tänavu 29. juulist 3. augustini ning juhendajad olid sel aastal Matis Männa, Maria Faust, Andre Maaker, Siim Aimla, Håkon Berre ja Adam Pultz Melbye. Et traditsioonid jätkuvad, tõotab laager järgmisel aastal taas veidi improviseerida.

Print Friendly, PDF & Email