Kausitäis maasikaid korraga söömiseks

Saaremaa (kultuuri)suvi meenutab üha enam suvist maasikapeenart, kust saadud mammud, suured ja punased enamasti, tuleb kiiresti ja suhteliselt lühikese ajaga põske pista. Sest pärast neid lihtsalt ei ole. Aeg neid hõrgutisi nautida on lühike.

Kuid midagi pole parata, ilmselt need parimad pärlid vähemalt klassika poole pealt on seks korraks kuuldud-nähtud. Ja i-le paneb tavaliselt täpi peale Kuressaare kammermuusika festival, mis on üks ütlemata armas ja kodune üritus. Võime olla uhked, et selle maailmamuusika, kauni ja hapra, mis tõepoolest annab jõudu kogu pikaks ja igavaks talveks, on meile koju kätte toonud juba 18 aastat meie oma Kuressaarest võrsunud Andres Paas.

Kui võtta 18 aastat, mis Andres on “armastusest kammermuusika ja kodusaare vastu” (nagu ta ise on öelnud) festivalivankrit vedanud, siis võib julgelt öelda, et ehkki ettevõtmine on läinud rahvusvahelisemaks ja seda nii saali kui ka lavale vaadates, on jäänud need oodatumad kontserdid, millest on kujunenud traditsioonid.
Eraldi tahaksin ära märkida tänavusel avakontserdil kõlanud Anna-Liisa Bezrodny (Eesti-Suurbritannia) esituses Raveli rapsoodiat “Mustlanna” (klaveril Andres Paas) ning kontserdi kolmanda esineja, Eesti-USA tšellisti Silver Ainomäe Schumanni tõlgendusi.

“Visioonid” Kuressaare linnuses tõid aga muusikasõbrani Oksana Sinkova (flööt) ääretult heatahtliku ja -soovliku suhtumise nii publikusse kui ka muusikasse, mis pani inimesed kaasa elama ja tundmagi end erilisena. Sinkovaga koos oli laval kitarrist Jelena Ossipova.
Tea, kas sellest, et festivali vedaja on pianist, aga üks korralik klaverikontsert on Kuressaare kammerpäevade kavasse alati kuulunud. Seekord siis Wojciech Waleczekilt Poolast. Nagu märkis üks kohalik muusikasõber, võinuks Waleczeki kontsert pikemgi olla, sest iga looga hakkas pill meistri käte all üha rohkem helisema ning muutus kodusemaks ning eriti nüansikad olid poolaka esituses kaasaegsete heliloojate teosed.

Lossimuusika näitas aga taas kord – nagu ka “Visioonid” –, kui oluline on korralik “flirt” publikuga. Muusika, mille Ungari vokaalsekstett UniCum Laude, saarlasteni kapiitlisaalis tõi, oli juba omaette kestvaid kiiduavaldusi väärt. Kui aga hea esitus vaheldub veel armsa ja siira suhtlusega muusikasõpradega, võib julgelt ka jõululaupäeval UniCum Laude CD plaadimasinasse lükata ning see, mida tundsid 2. augustil Kuressaare linnuses, kirgastub kindlasti ka siis.

Ning muidugi itaallaste “Eksootiliste promenaadide” kontsert (vokaal-instrumentaalsekstett Neapolis Ensemble) oma filigraanse rütmitunnetuse ja trummisoolodega ning lõppkontserdil kõlanud tõeline keelpillikvartett Vilniusest (Vilnius String Quartet), kelle esituses kõlasid nii Heino Elleri kui ka Mozarti kvartetid, aga ka kaasaegne keelpillimuusika.
Seega võib järeldada, et ega loo alguses nimetatud maasikakausis just ühte sorti marjadega tegemist polnud. Küll aga on muusikasõpradel vähemalt jõuludeni aega kausitäis muljeid ära seedida, et siis hakata ootama juba uut suve, uute muusikaelamuste ja uute maasik-mammudega.

Print Friendly, PDF & Email