Aasta hiljem, kuid siiski enne kohtuotsust

Aasta tagasi levis üle Euroopa teade õudsest verepulmast seni nii vaikses ja turvalises Norras.

Noor mees Anders Behring Breivik korraldas tugevajõulise plahvatuse pealinnas Oslos. Seejärel sõitis ta rahulikult ühele väikesele Norra saarele, kus vasakpoolsed norra noored parasjagu oma poliitkooli suvelaagrit korraldasid, et neid ettekavatsetult tulistada.

Norralaste kaks apsu

Sedamaid omistati ajakirjanduses veretööle poliitiline värving. Norra võimudele oli häbiks, et nende jõuka riigi salateenistused ei suutnud planeeritavat veretööd ennetavalt avastada. Võib arvata, et jõuka riigi salateenistus peab edaspidiste taoliste juhtumite ärahoidmiseks (sest massimõrva põhjused ei ole ju kadunud) tõstma oma võimekust.

Samas pole aastaid süvenenud varjatud pinged lahendatud. Pigem küdivad (mahasalatud pingete kujul!) edasi, nagu see käis aastakümneid NSVL-s, kus väljakuulutatud üleüldine rahvaste sõprus oli vaid KGB poolt kaane all hoitud ärasalatud pinged. Need, mis XX sajandi lõpus lahvatasid relvakonfliktidena nii Taga-Kaukaasias kui ka Kesk-Aasias.
Ajalooliste eripärade ja paljude juhuslike asjaolude kokkusattumise tõttu suutsid Balti riigid ennast ilma suuremate vereohvriteta Vene hõimu karmilt juhitavast okastraataiaga ümbritsetud liidust välja laulda.

Norralaste teine aps oli, et süsteemid, mis pidid jõukas ja rahumeelses Norras tagama stabiilsuse, ei suutnud ootamatule sündmusele adekvaatselt reageerida. Ka osutusid välkkiireks reageerimiseks saamatuks Norra politsei ja kaitsejõud. Nii jalutaski väikesel meresaarel ringi üksainus relvastatud mees ja kõmmutas külmavereliselt maha noori inimesi, kes ei osanud aimatagi, et midagi säärast võiks juhtuda.

Kas meie oleme Saaremaal piisavalt kaitstud? Keegi ei kujuta ka halvimas unenäos ette, et palaval suvepäeval ilmuks ootamatult Järve randa ülimalt hästi relvastatud mees ja kukuks lihtsalt päevitajaid maha kõmmutama.
Kui kiiresti reageeriksid säärasele tulistamisele Saaremaa politseijõud ja kui kaua kestaks tapatalg? Mitu minutit pärast tulistamise algust oleks piisava tulejõuga lahingüksus Järvel? Kust ja kuidas see saabuks?
Ent ajaloos on taolisi paugutamisi juhtunud isegi väga jõhkra poliitilise korraga Eesti NSV-s.

Tulistamised Eesti NSV-s

Pärast sõda oli Kuressaares Tori kandis armukadedusest ajendatud paugutamine Vene ohvitseride vahel. Selle käigus hukkus juhusliku kuuli läbi täiesti kõrvalise isikuna oma köögis ajalehte lugenud Kuressaare kunagise tuntud amatöörnäitleja Mark Koritko isa.

Endise autobaasi nr 11 lähedal tungis (pärast pallimängu!) ühele perele nende korteris kallale relvastatud soldat, tappes peretütre (tema matuserongkäigust kesklinnas on säilinud tolleaegse piltniku Endel Kaseväli tehtud fotod). Lisaks haavas soldat mõrvatu ema üliraskelt, käisin teda korduvalt konsulteerimas, kui ta viibis Kuressaare haiglas intensiivravil. Hiljem kuulsin dr Ants Haavelilt, et päeval, mil Riia sõjaväetribunal langetas lõpuks tulistajale surmaotsuse, suri mõrvatu ema mõni tund pärast otsuse kuuldasaamist.

Eesti põhjarannikul oma üle-eestilisi suvepäevi pidanud gaasitöötajate suvelaagri muutis Nõukogude piirivalveüksus oma “sõbraliku visiidiga” (ning sooviga mekkida alkoholi ja kabistada naisi) aga surmalaagriks. Pettunud, et neid ei võetud lahkelt vastu ega kostitatud, avas üks piirivalvur telklaagrile automaatrelvast tapva lähitule. Üks tapetu oli vist saarlane.

Mis sai tulistajast (kas ta hukati tribunali otsuse alusel), ei tea. Tollal ajakirjandus taolisi “rahvaste sõpruse” ilmingu detaile karmi tsensuuri tõttu ei avaldanud.

Norralaste kolmas aps

Norra ühiskonna rahvusvahelise maine pärast muretsev juhtkond kaotas aga ilmselt pea. Kardeti vist, et Norrat hakatakse süüdistama natslikus või rassistlikus väljaastumises. Pabinas valiti tobe väljapääs, n-ö vene-nõukogulik kaikameetod. Massimõrvar üritati tunnistada vaimuhaigeks põhjusel, et ta julges avaldada poliitilisi-maailmavaatelisi arvamusi oma tänaseks kurikuulsaks saanud “manifestis”, mille sisu püüti seejärel igati naeruvääristada, et hoiduda selle mõistusepärasest analüüsimisest.

Rahvale serveeriti (kahjuks ka Eestis!) kiirustades, et palju inimesi mõrvanud isikud on alati vaimuhaiged. Ähmiga unustati, et kõigi Euroopa riikide karistusseadustikus on mõrvade eest ette nähtud karistamine (aga süüdimatuid vaimuhaigeid ju ei karistata!). Mõrvar olla ei tähenda automaatselt vaimuhaige olemist. Mitte alati ei ole massimõrvar vaimuhaige!

Kuressaare linnuse vallikraavi püssirohukeldris tapeti sõja ajal nõukogude võimu poolt hulgaliselt saarlasi. Nii nagu Kalevi-Liival ja Kloogal mõrvati Saksa vägede kontrolli all oleval territooriumil hulgaliselt juute, tapeti Kuressaare ja Nasva vahel Loode metsas 1940.–1941. a uue võimuga koostööd teinud saarlasi.
Kuid ei ühe ega teise okupatsioonirežiimi lippude all tegutsenud tapjaid ei peetud süüdimatuteks vaimuhaigeteks. Pigem hinnati hukkajaid kui “kannuseid teenivaid pugejaid”.

Esimestel kuudel ei kõrvutatud ajakirjanduses Breivikit Teise ilmasõja ajal oma tegutsemisega paljudele surma toonud riigijuhtidega. Rääkimata tänapäeva enesetaputerroristidest.
Norra psühhiaatrite hulgast leiti Serbski instituudi vaadete toetajaid. Nimelt sai NSV Liidus eelmise sajandi teisel poolel “heaks tavaks”, et poliitilised teisitimõtlejad tunnistati Moskvas asuvas Serbski-nimelises kohtupsühhiaatriainstituudis “teadusele ja paremale äratundmisele tuginedes” kahtlaselt kergesti skisofreeniahaigeiks.

Uuritavate diagnoosiks kirjutati “neuroositaoline skisofreenia poliitiliste kinnis-ideedega”. Praktikas tähendas see, et kohus ei hakanudki arutama võimalust panna süüdistatav poliitvangina 5–15 aastaks kinni (nagu tehti näiteks eesti vabadusvõitleja Mart Niklusega), vaid ta saadeti NSVL-i siseministeeriumi (NB! Mitte tervishoiuministeeriumi) alluvuses olevasse erisundravihaiglasse. Eestit “teenindasid” Leningradi ja Kalingradi oblastis asunud eripsühhiaatriahaiglad.

Tartu psühhiaatriahaigla lähtus oma õpetustes skisofreenia tekkest saksa teadlaste (prof Kraepelini, prof Bleuleri, ka natsiarmee idarinde ülema psühhiaater prof Kurt Schneideri) teaduslikest vaadetest. Tallinna Seewaldi haiglas hakati aga pärast sõda personalile peale suruma venestamist. Seal käisid täienduskoolitust jagamas valdavalt Moskva “neuroositaolise kuluga skisofreenia” õpetuse propageerijad.

Kõrvalepõikena olgu märgitud, et erinevad baasvaated põhjustasid 1960–1990 väga ebameeldiva varjatud vaenulikkuse Tartu ja Tallinna psühhiaatriahaigla ja nende juhtide vahel. Näiteks nn Tallinna-Moskva koolkonna psühhiaatritel oli Tartus raske kaitsta oma psühhiaatriaalaseid kandidaadi- või doktoritöid. Samas asus oma vaadetelt skisofreeniale Tartu ja Tallinna vahel Leningradi koolkond. Nemad pidasid skisofreeniat kunagise läbipõetud reuma hiliskahjustuseks.
Muide, Saare maakonna elanikest oli 1970-ndail aastail skisofreeniahaigeid umbes 0,6% (absoluutarvudes 229 inimest). Enamus neist vabaduses.

Abitu titelik väide

Igatahes häbistasid Breivikile esimese kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegijad end märkimisväärselt. Hilisemates arutlustes ei suutnud nad piisavalt põhjendada väidet, et Breivik põeb skisofreeniat. Põhjenduseks toodi vaid abitu titelik väide “normaalne inimene nii ei käitu”.

Teine ekspertiis lükkas esimese ekspertiisi järelduse ümber ja tõdes: massimõrvari üle tuleb kohut mõista kaelakohtu seaduste kogu karmusega. Usutavasti selle kuu lõpupoole loetakse rahvale ette esimene kohtuotsus. Seega – aasta pärast mõrvari tabamist pole veel selge, kui palju kaevatakse langetatud otsust erinevate osapoolte poolt edasi.

Enne Breiviki kohtuotsuse väljakuulutamist võib arvata, et pärast läbikaalumisi ja arutelusid on ametnike ja poliitikute esialgne ähm möödas. Ilmselt lähtutakse tavalistest tuntud ideedest:
1. Breivik ei ole süüdimatu vaimuhaige ja teda ei vabastata karistuse kandmisest (ravimine ei ole karistus!).
2. Ta suunatakse kohtuotsusega pikkadeks aastateks range turvamisega Norra vanglasse.
Ühinen täielikult Eesti psühhiaatrite seltsi presidendi dr Andres Lehtmetsa 31. juulil Postimehele antud pikas intervjuus avaldatud arvamustega.

Print Friendly, PDF & Email