Looduse saastaja – kes see saab olla? (1)

Mul on sel suvel olnud võimalus päris pikalt ja palju Saaremaal aega veeta ja seetõttu ka oma lemmikkohtades käia. Kübassaare rand, majatagused metsatukad, kunagi hobusega leitud metsarajad koduvallas ja ennekõike Koigi raba.

Imeilus loodus, imeilusad mälestused, värsked õied, marjad ja seened, hingepuhastav ujumine tumepruunis rabajärves ja suur rõõm kogu sellest loodusest, mille keskel mul on au olnud kasvada.
Aga prügi. Keset metsa, keset teid, keset põlluääri ja täiesti puutumatu, matkaradest eemale jääva rabajärve kaldail.
Tekib küsimus, kes see on, kes oma saasta niiviisi maha jätab?

Kui sa lähed loodusesse, et sealt nii palju saada, ja jätad sinna maha – mitte andmisrõõmust, vaid laiskusest, rumalusest ja nõmedusest – kottide kaupa grillipakendeid, õllepurke, kilekotte, suitsukonisid, ajakirju ja muud, mida sa lihtsalt ei viitsi metsast välja vedada, mida see sinu kohta ütleb?
Sa ei saa olla haritud, sest muidu sa teaksid, et õllepurk laguneb keskmiselt 80–100 aastat, sigaretiots 12 aastat, kilekott aga 15–100 aastat.

Sa ei saa olla loomateadlik, sest siis sa teaksid, et iga rebane ja kährik tuleb uurima, kas midagi söödavat on ehk jäänud sinu plastmassist šašlõkipurki, mis muuseas päriselt ei lagunegi, vaid repetab sadade aastatega pisikesteks plastikutükkideks.
Kui sa oleksid loomateadlik, sa teaksid ka, et loomad jäävad kilekotti kinni, nad veavad prahti laiali ja võivad selle söömise tõttu surra. Sa teaksid, et tugev tuul võib sinu prahi kanda järve, kust sa ise kala püüdsid.

Sa ei saa olla intelligentne ega arvestav kaaskodanike suhtes, sest vastasel korral sa mõtleksid, mida tunnevad teised, kes sinu laga sisse satuvad. Kas sul endal on tõesti ükskõik, kui sa ise metsas kellegi teise prügikotti astud?
Sul ei saa olla lapsi, sest siis sa tahaksid jätta endast maha puhta ja ilusa looduse, kuhu sa ise koos lastega tagasi läheks ja kus sa oma prahti korjates oleksid heaks eeskujuks järelpõlvedele, kellele nii väga oleks samasugust puhast loodust vaja nagu meil veel oli.

Sa ei saa olla hea laps oma vanematele, kes on sind kasvatanud nendesamade metsade vahel ja käskinud prügi prügikasti panna.
Sa ei saa olla ka eriti pikaaegse visiooniga, sest vastasel juhul sa teaksid, et sinu loodusesse paisatud praht jõuab niikuinii ringiga sinuni tagasi.
Kui sa natukenegi suuremas pildis mõtleksid, sa ju mõistaksid ometi, et kui sa asju vastutustundetult loodusesse ära viskad, siis nad ei kao ju tegelikult ära, vaid tulevad läbi mulla-taimede-õhu-marjade-loomade sinuni tagasi. Sellist kohta nagu “ära” pole ju tegelikult olemas!
Minul on lihtne öelda, kes sa oled: sa oled idioot!

Mõttetu argpüks, kellel puudub igasugune heasoovlik suhtumine oma kodukanti, -riiki, lihtsalt loodusesse või kaasmaalastesse. Sa oled egoistlik vastutustundetu tarbija.
Ja siis olen mina, alati metsas kilekotiga, et sinusuguste praht üles korjata ja koju pürgikasti tuua. Sest et mina tean, milline on minu ökoloogiline jalajälg ja mina tahan, et ka minu laps ja ehk isegi tema laps saaks ka metsa minna ja rabajärve kaldalt värskeid marju süüa.
Vaata 10 lihtsat nippi, kuidas sa saad oma elu prügivabamaks, aadressilt http://www.letsdoitworld.org/10-steps-to-clean-world .

Print Friendly, PDF & Email