Juhtkiri: Kas ainult nostalgia? (1)

Kust saab üks väikemees või neiuhakatis tänapäeval teada, millised olid teed vanasti? Ikka peame neid ise näitama ning kõige parem on, kui saame näidata n-ö ehedat asja. Küsige praeguse 5–7-aastase käest, mis tööd teeb masinakirjutaja, ning 95 juhul sajast te mõistlikku vastust ei saa.

Nii on nende vanade asjadega, mis meie, täiskasvanute jaoks on nii iseenesestmõistetavad ning kohati panevad muinsuskaitse nõudmised ja kaitse alla võtmised meid suisa kulmu kergitama. Kõige lihtsam on ju lasta asjadel hoolimatult käest minna stiilis “pärast mind tulgu või…” ning küüniliselt suhtudes ei tähenda ju üks munakivitee maailmarevolutsiooni kõrval mitte midagi.

Võttes aga appi kaine talupojatarkuse, tahaks öelda, et meie maad ja metsad peaksid korras olema ka sellisel juhul, kui ühtegi ettekirjutust pole tehtud ning ideaalis võiksid omanikud ise käia muinsuskaitsjate käest tarka nõu saamas, kui nende maa peal on midagi vana, toredat ja säilitamisväärset. Pugeda taas kord selle taha, et “omanikul pole raha” (nagu Elering väidab), ajab juba harja turri. Mida peavad siis tegema eraomanikud?

Print Friendly, PDF & Email