Tants maailmavaate ümber

ASJAST ERINEV ARUSAAM: Naised (Piret Rauk ja Kersti Kreismann) ei jaga teineteise ideid sellest, kuidas saarelt pääseda. Foto: Kuressaare linnateater

Jõuan Sadamaaita ja astun sisse. On õdus ja romantiline. Inimesed askeldavad ringi – leitakse veel koht viimastele detailidele. Viimaks hakkab valgus ruumiga kurameerima. Algab etendus Yksine.

Ruum pimeneb ning tuntavalt hakkab aeg teistviisi tiksuma, esialgu aeglasemalt, kuni sulab täiesti. Sulanud aja ümber hakkab tants pihta.
Nähtavale ilmub kaks naist, kes jõuavad saarele. Vanem naine (Kersti Kreismann) tahab saarele ehitada maja, millest peab saama ta kodu. Selle tarvis on ta kaasa kutsunud noore arhitekti (Piret Rauk).

Ent milline peaks olema maja, mis on ühtaegu tagasihoidlik, mööduvatele laevadele märkamatu ja teisalt grandioosne, näidates kõigile, kellega tegu? Võib arendada oskust laveerida Aristotelesele omase mõõdukusega äärmuste vahel või valida pool ja võidelda kirglikult lõpuni.
Sealsed naised võitlevad. Põhimõttelised küsimused, mis hakkavad lindudena keset saali ringi lendlema, leiavad koha neis vaatajais, kes enam kaasa mõtlevad, et hiljem, pärast etendust, juba omasoodu edasi areneda. Eks ole nauditav vaielda, arutleda kellegagi, kelle ideed on enda arusaamadest kardinaalselt erinevad, sest see võimaldab näha oma mõtteid hoopis teises valguses ja teise nurga alt. Mõnikord ehk ümber hinnata, aga teinekord saada kinnitust, et ollakse õigel teel.

Vanem naine on “selles eas, kus ta ei pea enam kellelegi meeldima”, mis annab talle vabaduse olla tema ise. Tal pole kaasas telefoni ja ta on lahti harutanud kõik köied, mis on teda elu jooksul kinni sidunud. Erinevalt temast on nooremal naisel laps, kes teda kodus ootab ning kellele ta oma elu on pühendanud.
Miks tuleb lavale noormees (Jörgen Liik) ja kuidas olukord edasi areneb, seda saab näha juba etendust vaadates.

 

Side Soome ja Eesti teatri vahel

“Maailmavaateküsimus – ilma selleta ei saa kuidagi,” tunnistab Yksine lavastanud VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka. “Lõpuks ajame taga ikkagi hetkeillusiooni, ega meil muud väge pole. Aga sellest piisab,” tõdeb ta.
Yksine on Laura Ruohoneni näidend. Autor tuleb ka etendust vaatama. “Eesti lavadel on Soome dramaturgiat viimasel ajal päris palju lavastatud, selline vahetus on loomulik protsess,” lausub Toikka. Uuel hooajal on plaan teha etendusest ka teatriversioon.

“Suures plaanis Soome eristub Põhjala hingusest, kuid selles konkreetses etenduses on see sees,” sõnab Toikka.
Tema sõnul on Eestis erinevalt Soomest Vene teatri mõju suurem ning näitlejakool tugev. Soomes seevastu on dramaturgia väga tugev – on näitekirjanduse tõusuaeg. “Näitekirjandus ja autor tõusevad taas väärilisele pinnale,” sõnab ta, ent lisab, et Eesti näitekirjanduses on ka hea aeg.
Lavastuse esietendus on 2. augustil Sadamaaidas.

Print Friendly, PDF & Email