Juhtkiri: Kas on (linna)linnukesel muret?

Kui vana laulusalm küsib, kas on (linna)linnukesel muret, siis – kindlasti on. Alustades kasvõi kõige elementaarsemast, kõhutäie leidmisest ning pesa punumisest. See, kas ja kes linnukese järelt ka koristab, tema mustust kraabib, on suure tõenäosusega ikka inimolendite eetikameelest ja korraarmastusest tingitud “veidrus”.

Igal juhul tundub nii mõnegi tänava sillutusel raske kõndida olevat, sest – no püüa palju tahad, ikka jääb varbatäis puhast maad puudu ning katsu siis kingakesed linnusõnnikust puhtaks saada. Ega see kerge töö olegi.

Mida siis soovitada? Tuleb tunnistada, ei tea, kes siin see kõige suurem patune (peale lindude endi) on. Kas maaomanik, kes peaks endale kuuluvaga heaperemehelikult ümber käima? Või linnaametnikud, kes ikka ju vastutavad omavalitsusüksuse väljanägemise eest ka, vähemalt natuke? Vaevalt me linnukesi korrale kutsuda saaksime ning kui meil on hea soov ja kavatsus sulelistega ühe taeva all elada, siis peame nendega ka arvestama. Ning ehk ka nende järelt kasima.

Print Friendly, PDF & Email