Tehumardi õige lahingupaik sai tähise (11)

Tehumardi õige lahingupaik sai tähise

PÜHA HETK: Tehumardi lahingupaika tähistava mälestuskivi pühitsesid ülempreester emeeritus Innokenti Hiet ja kaitseväe vanemkaplan kapten Gustav Kutsar. Foto: Rita Loel

Pühapäeval avasid Vabadusvõitlejate liidu XX kokkutulekust osavõtjad mälestuskivi Tehumardi lahingu õiges alguskohas – mõnisada meetrit tuntud mõõgast edasi ja üle maantee. Lihtsale põllukivile on kinnitatud plaat, mis ütleb: “Siin puhkes 8. oktoobril 1944 Tehumardi öölahing”.

Nagu ütles ajaloolane Raul Salumäe, oli märkimisväärne, et sümboolse katte eemaldasid kivilt Saksa poolel võidelnud Eesti mehed – saarlased Innokenti Hiet ja Augustin Poopuu.

“Pärast Teist maailmasõda samaväärset lepitust ajaloolise tõe jaluleseadmiseks ei tule vist kellelgi meelde,” tõdes Salumäe, kelle sõnul oli Tehumardil toimunu suure tõenäosusega juhuslikku laadi kokkupõrge. Sest samal ajal, kui kaks nõukogude pataljoni jõudsid järgemööda Tehumardile, jäädes hommikut ootama, hakkas Nasva jõe juurde jäänud või jäetud Saksa väegrupeering omade poole tõmbuma.

1970ndatel aastatel hakkasid nõukogude poole propagandistid väitma, et seal olevat ikka ka suured lahingud olnud.

Kogu tõde teadmata

“Ei enne ega pärast seda pole kättesaadavad materjalid mingi tõsiseltvõetava lahingu toimumist kinnitanud,” rääkis Salumäe. Tema sõnul on üsnagi kindel, et võltsitud on ka fotosid ning väga palju on meie ajaloolist mälu risustanud näiteks Paul Kuusbergi romaan “Enn Kalmu kaks mina”, milles on väga värvikad Tehumardi lahingu kirjeldused.

“Nagu on meenutanud (Saksa pataljoni juhtinud hauptmann) Klaus Ritter, ei olnud siin tegelikult ühel ega teisel poolel aega ega mahti üksteise päid kiivri all silitada,” edastas Salumäe.

Lapsed peidus reheahjus

Eesti Vabadusvõitluse muuseumi rajaja Johannes Tõrs, kes toonaste sündmuste ajal oli siinsamas lähedal asunud lapsepõlvekodus nelja-aastane, mäletab tollasest lahingust, et see algas väga järsku. “Meie, kolm last, olime reheahjus seal, kus käivad puud,” kõneles ta värvikalt. “Vanaema, ema ja onu olid aga seal, kus ripub katel.”

Pärast väikest vaikust hakkasid Saksa kauglaskekahurid merelt üle lahinguvälja laskma ning Tõrside kodust 100 meetri kaugusel kündis üks mürsk maad nii, et kui see oleks lõhkenud, oleks maja katuseta jäänud. Tõrsi mälestuste kohaselt tulid sakslaste asemele kohe “vabastajad”.

“Meie õue pandi neli supikööki, ilma küsimata mindi kohe kartulipõllule ja labidatega võeti kartuleid. Sealsamas, meie silmade all löödi maha vanaisa venna kiri lehm ja… kohe katlasse! Metsa äärde tulid Vene katjušad, mis andsid oma löögi Sõrve poole ja läksid kohe minema,” teadis Tõrs, lisades, et nende talul oli L-tähe kujuline kaevik ja selle sisse oli maetud kirst väärisesemetega.

Mürsk tuli otse kirstu sisse ja viis aidalt katuse. “Meil jäi isast üks terve pilt ja üks poolik pilt,” sõnas mees.

“Mina isiklikult ei anna õigust ei sakslastele ega venelastele – see on siin meie maa,” kinnitas Tõrs, kes leiab, et sõdur ei ole kunagi süüdi, süüdi on poliitikute mütsialune viga, et miljonid inimesed lähevad sõdades igavikuteele.

Print Friendly, PDF & Email