Kadakasakslased, pajuvenelased ja öök-inglased Saaremaal (3)

11. juuli Saarte Häälest lugesin rõõmusõnumit – 62% küsitletud noortest saarlastest peab end multikulti-isiksuseks ning paljud küsitletuist arvasid: multikulti laiendab saarlase silmaringi. Ongi nii!? NSVL-i poliitika – internatsionaalse kasvatuse idee – on võitnud!

Multikulti soe vastuvõtt Saaremaal võimaldaks lähiaastatel oluliselt Saaremaa mõjukust maailmas tõsta. Näiteks 10 000 Aafrika pagulasele turvalist elukohta pakkudes.

Tõdeme – oleme saarlastena astunud üleilmses lõimumises olulise sammu edasi.

Mõne viimase aasta arheoloogilised leiud Salmel viitavad: multikultiga on siinmail aktiivselt tegeldud enam kui 1000 viimast aastat. 2011. aastal nägin Salme kooli lähedal lahtikaevatud ca 1300 aastat vana (Skandinaavia?) poissmeeste sõpruslaeva 35 noormehe luustikuga. Eriti huvitav oli üks noormees laevmatuse ninas, kaunis mõõk sõrmeluude vahel. Reieluu pikkuse järgi hinnates võis too noormees olla ca 190 cm pikk. Selline mehekolakas oma täisvarustuses võis saare sauna sisenedes põhjustada piigades suurt elevust. Seda enam, et kohaliku küla võistlevad noormehed võisid tollal olla vaid ca 140 cm pikkused.

Kadakasakslased Öseli rüütelkonnas

Kes pole Salme paganlikku viikingimatust veel vaatamas käinud – minge. Ja mõelge: ehk on teiski pireke toonaste külaliste paganlikke geene.

Järgmine üleilmse lõimumise pikk periood hääbus alles 20. sajandi teise poolde. Algkoolipoisina ajasin suveõhtuti Kuressaare kommuuni Loode karjamaalt koju lehma. Karjale vastu tulnud kuressaarlaste hulgas oli veel mitmeid, keda teadsin olevat Kuressaare kadakasakslase. Nood vanaprouad purssisid – “schprehhisid teutschi”. Neil polnud aimugi (nagu 21. sajandil paljudel gümnaasiumilõpetajailgi), et üks unustusse vajunud ammune eestlasest “superstaar-kirjanik” kirjutas pilaloo taluomaniku tütrest, kes pakatas meheleminekusoovist.

Isa saatis tütre nädalaks linna “rakenduskõrgkooli” õmblusmamseli haridust omandama. Nädal hiljem võttis talunikust isa kodus parasjagu loogu, kui “rakenduskõrgkooli” värske lõpetanu kodutallu naasis. Loomulikult peas moekas kübar, lisaks peen päikesevari pea kohal. Talunik oli jahmatunud, et tema tütrest nii kiiresti sai “fäega phehn” linnapreili ning pillas kogemata reha maha, piidega taeva poole. “Was is das, Papa?” “sprechis” värskelt koolitatu ja osutas päikesevarjuga rehale. Astus sammukese edasi, ise peenutsevalt lühinägelikkust imiteerivalt silmalauge vidutades. Ja … sattus peene linnakingaga oma täislahja neiukere raskusega otse rehapiidele. Loomulikult kargas reha üles ja rehavars kolksatas preilile näkku. See koputas maakeele sedamaid pähe tagasi. Peenelt pruntis hoitud huulte vahelt kargas välja ehe maakeelne hüüatus: “Kuradi reha!”.

Kuis viimase sõja aegse elu pidev sundlõimumine meeldis saare naistele, jutustas mulle 1970-ndate aastate esimeses pooles üks elulusti täis, 70. eluaasta piiri ületanud multikultuurse lõimumise entusiast Kuressaares. Kõneldes saksa ohvitseride ja sõdurite galantsusest daamide kohtlemisel (siinkohal jätaks detailse kirjelduse esitamata), lõpetas tänaseks teispoolsusesse suundunud vanaproua kokkuvõtliku lausega: “Olin elurõõmus iga sõja ajal! Olgu kaperal(l) või general(l) – peaasi, et oleks rall! (Tegemist oli saare murret kõnelnud ja külakoolis 2 klassi lõpetanuga, kel “polüglotina” pidevalt läksid saksa ja vene keel suus segamini.) Aga kadakasakslaste senine roll Saaremaal hääbus 1950-ndatel.

Pajuvenelased ja pohhui-saarlased 18.–20. sajandil – seegi on märkimisväärne periood (pajuvenelastega Peeter I ajast kuni aastani 1920). 19. sajandi venestamisaegseid koolmeistreid tuleb kiita – kahe aastaga tegid Kuressaares Anton Lutsu koolis vene keele sõnas ja kirjas talupoisile selgeks! Ja Vabadussõjas võitlesid nad enamuses iseseisva Eesti eest.

Täitornidest öök-inglasteni

1939. aasta sügisel marssis Saaremaale baasidesse senisest vabadusest vabastav Punaarmee, saaremaa keeles “täitornideks” kutsutud mundrimütsid peas. Algas saarlaste seas tänini leiduv pohhui-kultuur (1940 – 1990). Selles kohtuti Saaremaale raudteed ehitanud kilidega, lisaks vene keelele õpiti ära mitmed sellekeelsed ja -meelsed olmeväljendused ja võtted.

Multikultuursusest huvitavamad faktid: Saaremaal sagenesid varem üsna tundmatud olmevargused, argpükslikud mitmekesi kallaletungid üksikutele teelistele, koguni lamavate raukade vägistamine. Paraku on selle kultuurisuuna jäljed tänini Saaremaal täheldatavad. Nii kirjutas 11. juuli Saarte Hääl emast, kes ilmselt aastaid ei tundnud isegi huvi, kelle majas ta elab. Märkas muutusi alles siis, kui kasutütar oli “äris” põhja kõrbenud ja kasuema maja kuidagiviisi sahkerdanud oma elukaaslase nimele. Kasuema kurtmisele maja oksjonihaamri alla minekust vastanud kasutütar endise ärinaisena venekeelselt: tal on pohhui. Saaremaal vististi leidub veel vene kroonus käinuid, kes suudaks meenutada selle – kasutütre lõimumist tubliks nõukogude tööinimeseks tõendava – tunnussõna eestikeelset tõlget.

Multikulti see etapp üleilmses lõimumises hakkas Saaremaal tasapisi arenema 20 aastat tagasi. Selle edenemist võib lugeja ise jälgida, kui vaevub tähele panema ja lugema, mitu korda päevas 15–35-aastased põhikooli- ja gümnaasiumiharidusega noored neiud ütlevad oma inglise keele oskusega eputamiseks: “OK”. Olen seni rekordiks “kogunud” 32 korda 20-minutilise kõneluse vältel. Seni naljakaim oli kahe noore daami vestlus Kuressaare kaubamajas mõlemat huvitava uue eseme ostmisel. Umbes 10 minuti kestel kostis valju kahekõnena üksnes malbet saaremurdelist ÖÖK-öökimist. Aga hakkama nad said. Mõistsid teineteist suurepäraselt. Ehk seetõttu saab algava koolireformi käigus oluliselt vähendada eesti keele õpetamise tunde nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. See oht küdib edasi. Muide, mis tähendab Saaremaa sõnavaras “küdima”?

Lõpetuseks. Seda arvamuslugu kirjutades pole mul mingit vaenu Saaremaad 1300 aastat tagasi väisanud skandinaavia noormeeste, hilisemate venelaste, sakslaste ega ingliskeelsete noormeeste vastu. Kõik nad aitasid Saaremaal iibe tõstmisele kaasa. Siinkirjutatu on pelgalt edulugu sellest, kui tublid on saarlased üleilmse multikultiga lõimumises. Valmistamaks ette täielikku üleminekut uuele keelele-kultuurile.

Anti Liiv
Saarlane

Print Friendly, PDF & Email