Ventspilsi eeskujul asotsiaalsusest priiks (8)

Seda lugu kirjutama innustas mind hiljutine käik Ventspilsi. Läti üheks peamiseks turismisihtkohaks oleva linna puhul saab tuua palju paralleele Kuressaarega, mis tahab samuti olla puhkajate jaoks meeldiv, elanikele rahulik ning noortele huvipakkuv koht, kuid arenguruumi on kõvasti igal alal.

Ventspilsi kohalikud rääkisid, et tegemist on Läti kõige puhtama kohaga – seda nii prügimajanduslikus mõttes kui ka tänavapildi poolest.

Tartus ja Kuressaares niivõrd harjumuspäraseks vaatepildiks saanud asotsiaalsetele eluviisidele kalduvaid inimesi kusagil märgata polnud. Pigem tundus Ventspils sarnanevat mõne diktatuuririigi pealinnaga. Näiteks rõhutakse Minskis igal moel riigi jõule ja võimule ning miilitsa esmane tööülesanne on ebasoovitavate inimeste – kodutute ja opositsionääride – tänavalt kõrvaldamine. Eestis aga võib mõnes linnas ringi liikudes vaid paari kuuga selgeks saada kõik selle linna “püsielanikud”. Internetikogukondades on neid kutsutud “inimesteks, keda kõik tunnevad”, lihtsamas kõnepruugis võib nende kohta öelda kodutud.

Alkoholismi lõputu ring

Taolise eluviisiga inimestel on igasuguseid harjumusi, millega linnaelanikel on võib-olla kergem leppida kui ajutistel külalistel. Katsu sa siis viimastele seletada, miks üleni talvises riietuses habemik Tartus Raekoja platsil palaval südasuvel õlut rüüpab või mida teevad Kuressaare turuväravate ees istuvad naised ja mehed saadud rahaga.

Mulle on jäänud mulje, et Eesti süsteem asotsiaalsusega võitlemiseks on rohkem reaktiivne kui proaktiivne. Konsulteerisin Kuressaare linnavalitsuse sotsiaalteenuste spetsialisti Monika Lemberiga, kelle sõnul on enamuse probleemide tekitaja liiga liberaalne alkoholipoliitika. Alkohol on liiga kergesti kättesaadav ning lisaks sellele puuduvad sisuliselt võimalused inimeste sundravile saatmiseks.

Alkoholi kuritarvitavate asotsiaalide elu illustreerib kaunis hästi Antoine de Saint-Exupery raamatu “Väike Prints” tegelane – joodik, kes jõi selleks, et unustada, ning tahtis unustada seda, et ta joob. Sarnases “surnud ringis” liiguvad ka kodutud.

Neil võib olla soov tööd teha, samas ei pea nad kokkulepetest kinni. Neil on raskusi sotsiaalmajades, kus nad kipuvad samuti jooma, vaatamata sellele, et sotsiaaltöötajad püüavad neid sellest kombest võõrutada. Kuna sotsiaaltöö on sageli peaga vastu seina jooksmine, on see selle töö tegijaile kurnav.

Kahe sotsiaalmaja olemasolu tõttu ei pea linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond kodutuid väga suureks probleemiks, kuid kindlasti oli nendega muret paar aastat tagasi, mil näiteks Saaremaa kaubamaja oli hädas pidevalt end avalikes tualettruumides pesemas käinud inimestega.

Realistlikult vaadates on sotsiaalsete probleemide küüsis vaevlevate inimeste arvu nulli saamine loomulikult võimatu. Ventspilsi näitel aga tundub, et inimsilma on võimalik ära petta. Oli ka Nõukogude ajal töötus ametlikult olematu, kuid eluheidikute olemasolust teadsid kõik. Kuid kas me tahame pettust või soovime nendele inimestele ka reaalselt paremat elu?

Inimeste suhtumine peegeldab kogu riiki

Puhtinimlikust seisukohast ei saa ma neist inimestest üldjuhul lihtsalt mööda joosta. Mäletan, kuidas sügisel Tartus suutis üks asotsiaalsete kalduvustega isik minult mitu eurot teenida, kirjeldades noorte seas populaarse avaliku koha ees oma elusaatust lihtsalt niivõrd kaasa tundma panevalt.

Samas on olemas ka eelpool mainitud “tuttav” kontingent, kelle nägusid iga päev sama tänavanurga peal nähes võid kindel olla, et saadud raha eest ostavad nad suure pudeli kangemat õlut. Seejuures tunnistavadki nad ausalt, et neil on paha olla ning õlleraha vaja.

Mida mõtleb selliste inimeste nägemise peale turist? Meenutades oma viimaseid turismikogemusi, ei suutnud ma endas neid mõtteid taastada, sest neid lihtsalt pole. Minsk, Ventspils, ka Helsingi ja Viin mulle Eesti-suguseid kogemusi pakkunud ei ole. Seega võin ma vaid ette kujutada, kuidas võivad elu hammasrataste vahele jäänud inimestesse suhtuda populaar-set turismilinna külastavad välismaalased.

Kõik inimesed on ühiskonna ja oma riigi peegeldus ning seetõttu on konkreetset lahendust välja pakkuda ülimalt keeruline. Kuni suurem osa linnaelanikest ebaharilike sotsiaalsete kommetega inimestest lihtsalt mööda kõnnib ega tunne huvi, ei tunne suuremat huvi ka võim. Julgustan inimesi seda olukorda muutma, sest ka asotsiaalsuseni viiv alkoholism saab siiski alguse sotsiaalsest tõrjutusest, mida pidevalt süvendades kodutud oma “surnud ringist” välja ei saagi. Rääkimata sellest, kuivõrd hästi võiks turistidele mõjuda sellise linna külastamine, kus lihtinimenegi hädasolijat aitab. Või veelgi enam – sellise linna külastamine, kus tavaelu probleemid neile olematuna tunduvad.

Kristjan Lukk
Tartu ülikooli saarlasest ajakirjandustudeng

Print Friendly, PDF & Email