Alkoholijoobes vettemineja riskib oma eluga

Sel suvel pöörab päästeamet oma kampaanianoole kõikide tõeliste sõprade suunas, tuletades meelde, et ükski reklaam ei suuda peatada purjus ujujat, küll aga suudavad seda teha kaaslased.

Kurb statistika näitab, et möödunud suvel oli iga viies uppuja alkoholijoobes 20–30-aastane meesterahvas. Lisaks alkoholijoobest tulenevatele koordinatsioonihäiretele aitab uppumisele igati kaasa ka ebapiisav ujumisoskus.

Ülehinnatud oskused

Eesti inimene hindab selgelt üle oma ujumisoskust ja võimet – 50 protsenti täisealisest elanikkonnast ei oska üldse ujuda või suudab seda teha vaid kuni 25 meetrit.

Kaaslased saavad õnnetuse vältimiseks ära teha olulisema – takistada purjus inimest, kui ta kavatseb ujuma minna. Üldine tähelepanelikkus ning oskus uppujat ujujast eristada annab võimaluse nii mõnigi õnnetus ära hoida. Aktiivne uppuja teeb veepinnal püsimiseks kätega üles-alla liigutusi, keha on seejuures püstises asendis ning appi ta ei hüüa. Passiivne uppuja ei liiguta, vaid hõljub veepinna all, nägu allapoole.

Kui õnnetust märkad, siis pead esmalt alati mõtlema enda ohutusele. Kui tunned, et ei jaksa ega oska uppujat päästa, teavita lähedalasuvaid inimesi ning kutsu abi. Kannatanule ulata kättejuhtuv ese, puuoks, aer. Öeldakse, et surmahirmus inimese haare on nii tugev, et sellest ei jaksa täismeeski lahti rabeleda, seega peaks päästja ja uppuja vahele jääma mõni ese.

Vanemad vastutavad

Kui ise hätta satud, siis esmalt katsu säilitada rahu, seejärel hüüa appi ning katsu abi saabumiseni hõljudes veepinnal püsida, nii ei kuluta sa energiat. Lastega veekogu äärde minnes on soovitus väga lihtne ja loogiline: lapsi ei jäeta hetkekski üksi ja laste eest vastutavad ainult nende vanemad. Väikelapse uppumiseks pole vaja väga sügavat vett, vaid paari hooletut silmapilku. Kuid lastega veekogu äärde minnes peab jälgima sedagi, et näiteks võidu vee all hinge kinnihoidmisest või kellegi mänguhoos vee alla surumisest võib välja kooruda raskete tagajärgedega õnnetus.

Nii lapsed kui täiskasvanud võiksid ujuda sellises sügavuses, kus neil jalad kindlalt põhja ulatuvad, soovitatavalt piki kallast. Vette pole samuti vaja hüpata, vaid targem oleks minna sinna rahulikult. Vettehüppetornides peab jälgima, et enne hüpet poleks vees kedagi ees, alla ei hüpata ka pea ees ning kui hüpe tehtud, tuleks võimalikult kiiresti hüppekoht vabastada.

Kui pead meeles neid pisikesi nõuandeid, on kindel, et suvi möödub ilma suuremate veeõnnetusteta. Õnnetus ei pidavat tulles hüüdma. Veel parem oleks aga, kui õnnetus kohale ei jõuagi.

Evelin Trink
Päästeameti Lääne päästekeskuse pressiesindaja

Print Friendly, PDF & Email