Puudega inimene on samuti inimene

Maailma rahvaarv üha suureneb ning aina rohkem on meie ümber inimesi, kel erinevatel põhjustel mingi puue. Me ei pruugi neid aga märgatagi. Lisaks neile, kes abivajajat aitavad, leidub palju ka teisi, kes puudega inimesesse negatiivselt suhtuvad. Ümbritsevate toetus, eriti aga austus on puuetega inimestele väga tähtis. Pole ju enamik inimesi ise oma puudes süüdi.

Saamaks teada, kuidas suhtutakse erivajadustega inimestesse, kui paljud on ise puudega kokku puutunud ning kuidas ja kui palju teeb Eesti riik erivajadustega inimeste aitamiseks, koostasin õpetaja Sirje Kereme juhendamisel uurimuse “Inimeste suhtumine puuetega inimestesse”. Selleks korraldasin Google Docs`i keskkonnas eelmise aasta lõpus-käesoleva alguses ankeetküsitluse 8 küsimusega. Anonüümsele ankeedile vastanuid oli 469, vanuses 10–67 eluaastat, neist 343 naised ja 153 mehed.

Puudega inimesi on arvatust rohkem

Kuna erinevate internetikeskkondade tõttu olid mõlemal sool võrdsed võimalused vastata, võib järeldada, et naissoo esindajad olid aktiivsemad või huvitusid teemast enam kui meessoost  inimesed.

Enim vastanuid, 137 oli Harju maakonnast, Saare maakonda esindas 44 inimest.

Kõige rohkem oli vastanuid 15–19aastaste seas – 144, kõige vähem aga 60–68 aastaste hulgas. Teismeliste aktiivsus näitab, et neil on selle teema vastu huvi ning palju kaasa rääkida. 9% (44 inimest) vastanuist olid erivajadustega inimesed, ülejäänud 91% vastanuist seda ei olnud või ei tahtnud seda avalikustada.

Erivajadustega inimeste hulka kuuluvate vastanute hulgas on kõige levinum füüsiline puue. Kõige enam esineb nende seas invaliidsust (28 inimest), kuulmis- ja nägemispuue on 4 inimesel, nahahaigus kahel ning selgroovigastus samuti kahel inimesel. 7 on tundnud end oma erivajaduste tõttu teiste naerualusena või on kogenud negatiivset suhtumist. Mõnelegi neist on see jätnud hingelise trauma.

Vastustest võib järeldada, et meie ümber on arvatust palju rohkem erivajadustega inimesi, kes vajavad teiste tuge. Uurimus näitab, et kõige rohkem esineb inimestel invaliidsust ja halvatust, mis takistab liikumist.

Naine (19): “Jah, mina ise olen füüsilise puudega! Mind on terve elu selle tõttu mõnitatud, kuna ma lonkan. Nüüd on see küll vähemaks jäänud, aga sõpru mul selle kehalise vea tõttu ei ole!”

Naine (26): “Minul endal on liikumispuue, mis lõi välja kolm aastat tagasi ja kaks aastat ei osatud öelda, mis viga. Tänaseks on jõutud järeldusele, et mul on kõhred pehmed ja olgu ma õnnelik, et 23 aastat käisin normaalselt!”

Naine (35): “Mul on endal liikumispuue. Vaatamata sellele olen tõrjuvalt suhtunud puuetega inimestesse: vältinud suhtlemist ja nende poole vaatamist, vältinud kontakti loomist. See on esinenud mul vaid üksikutel kordadel, kui teise inimese puude iseloom on mulle arusaamatu või oli tegu väga tugevalt väljendunud anormaalse väljanägemisega inimesega, kui esmamulje emast oli šokeeriv või mulle väga mõistmatu.”

174 vastanul on oma sugulaste, sõprade või tuttavate seas erivajadusega inimesi. 24 vastanut puutub erivajadustega inimestega kokku tööalaselt (enamus neist töötab hoolekandeasutustes). Kõige rohkem on vastanuil erivajadusega inimesi sugulaste ja perekonnaliikmete hulgas – koguni 111 inimesel (56,63%). Tuttavate seas 32 vastanul (16%), sõprade seas 29 vastanul (14%).

Riik ei aita piisavalt

Kõige rohkem esines vastanute sugulastel/perekonnaliikmetel ja sõpradel liikumispuuet (35 inimest). Järgnesid: invaliidsus (24 inimest), nägemispuue (16). Downi sündroom ja kuulmispuue on 16 inimesel. Sügav puue on 18, vaimne puue 13 inimesel, halvatus 6 ja liitpuue 3 inimesel.

Naine (41): “Minu pojal on raske puue, kuna ta jäi 2004. aastal auto alla, olles äsja saanud 4 aastadeks. Selle tagajärjel on tal üleüldine ajukahjustus. Ise olen astmahaige ja ka grupi peal.

76% vastanuist leidsid, et Eesti riik ei toeta erivajadustega inimesi piisavalt. 24% aga arvas, et toetab. Kõige rohkem mainiti, et puudega inimestele mõeldud toetused on liiga väiksed, kuna enamus rahast kulub ravimite peale. Vanemad, kes kasvatavad puudega lapsi, peavad saama hakkama väga väikeste toetustega. Puudega lapse kõrvalt on aga väga keeruline töötada ja lisaraha teenida. Toetuste saamine on tehtud liiga keeruliseks ning selleks peab väga palju tõestama.

Paljud vastanud arvasid ka, et erivajadustega inimestel on väga keeruline paljudesse kohtadesse ligi pääseda: vähe on kaldteid, lifte.

Küsimusele “Olete te kunagi suhtunud puuetega inimestesse vastikult, tõrjuvalt või muul ebainimlikul viisil?” vastas jaatavalt 62 inimest ehk 12% – üpris arvestatav osa. Eitavalt vastas 437 (ligi 88 %).

Küsitlus näitas, et 451 ehk 91% aitaks puudega inimest, kui see on hädas. 4 ehk 1% seda ei teeks. Neid, kes võibolla aitaksid, oli 24 ehk 5% . Neid, kes kutsuksid abi, oli 6. Neid, kes aitaksid, kui abi palutaks, oli 5 ja neid, kes aitaksid, kui saavad aidata, oli 6.

Meie ümber on palju erivajadustega inimesi. Kaasinimeste suhtumine puudega inimestesse ei ole alati aga kuigi austav – sageli vaadatakse neile vaadatakse viltu ega arvestata nende kui abivajajatega.

2011. aasta alguse seisuga oli ametlik puue kümnel protsendil Eesti rahvastikust – 11 protsenti naistest ja kaheksa protsenti meestest. Pidagem siis meeles: ka puudega inimene on inimene.

Risto Kask
Kuressaare gümnaasiumi õpilane

Print Friendly, PDF & Email