Juhtkiri: Kalamees naerab

Kui aastaid on kalurid kurtnud kehvade saakide ja madala kalahinna üle, siis lõpuks ometi on rannakalur rahul nii oma räimesaagi kui teenistusega. Isegi need, kes tunnistasid, et räimesaak jäi notimaks kui mullu, möönsid, et kehvema saagi kompenseeris kõrgem hind. Nii et kokkuvõttes oli see siiski võit.

 Siinkohal meenub Gustav Ernesaksa – Juhan Smuuli “Kalamees naerab” süidist “Kuidas kalamehed elavad”.

 Mõistagi teeb ka meile rõõmu, kui kaluril on põhjust naerda, sest Saaremaa peaks olema ju mereriik. Ja ehkki vahepealseil aastail oli tunne, et kalandus on meie maakonnas hukule määratud, annab kalameeste praegune jutt lootust, et nii see ehk siiski pole. Ka see, et Saaremaal on hakatud korda tegema kalasadamaid, on märk sellest, et kaluri ametit on taas väärtustama hakatud.

 Ehk hakkavad isade ja vanaisade jälgedes siis taas püüniseid merre laskma ka nende pojad ja pojapojad. Sest nagu väga ilusti ütles Sõrve kalur Jaan Põld: “Kui mu vanavanaisal oli kalandustalu, siis ei jää mulgi muud üle kui merel käia, sest sellel talul metsa ega maad ju ei ole.”

Print Friendly, PDF & Email