Kelle asi on Eesti? (2)

 Kui oli algamas II Maailmasõda, ütles ühtse Euroopa üks arhitekte Jean Monnet oma kaasmaalastele prantslastele: „Vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal aga on sõda valitsuse asi.“ Elame õnneks rahuajal, aga tõsine mõtteviisi probleem kimbutab ka Eestit. 

Juuni algul said teatavaks tänavuse rahvaloenduse tulemused. Eesti elanike arvu vähenemine viimasel kümnendil ligi 76 000 inimese võrra on tõsiasi. Ja kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega ka protsentidesse arvutatuna nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, pole meie rahva püsimajäämise seisukohast kindlasti põhjust rahuloluks.
See on karm reaalsus.

Miljon – kriitiline piir

On aga veel kolm numbrit, mis peaks murelikuks tegema iga eestlusest ja Eestimaast hooliva inimese. Miljon, 1146 ja 1,52. Need numbrid juhivad ohutuledena tähelepanu Eesti tähtsaimale küsimusele: kuidas tagada rahvastiku kestvus ja meie perede toimetulek?
Üks miljon. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul tõsised probleemid omariikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisel. Rahvaloendusel määratles end eestlasena vähem kui 900 000 inimest. Eestlaste arvu vähenemise peatamine ei ole ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid ka pragmaatiline ja praktiline valik.

Inimeste puudus kummitab pea kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, on vähe eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajaid, teatriskäijaid ja kodumaise muusika kuulajaid, postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui ka maal. Siis on ka hind kõrge, dotatsioon kallis, palgakulud katmata ning koondamine ja uste sulgemine ähvardamas.
Eesti summaarne sündimuskordaja (mis näitab, mitu last sünnib iga naise kohta) oli 2011. aastal 1,52. Rahvastiku taastootmiseks peaks see aga olema vähemalt 2,1. Viimati oli see number nii kõrge laulva revolutsiooni päevil.
Ühest küljest on küsimus 90ndate ebakindlates oludes, kus sündimus järsult langes. Sündimuskordaja oli madalaim 1998. aastal, mil elussündinud laste arv ühe naise kohta oli 1,28. Teisalt tunneb eestlane täna end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

Lasterikkus kui kuues varvas

See suhtumine peab muutuma ja me peame lisaks lapse saamisele hakkama rohkem väärtustama peres kasvavate laste arvu. Täna aga suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti. Lasterikkus on justkui kuues varvas, mida peaks ühiskonna eest kui mitte peitma, siis vähemalt mitte eksponeerima.
Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aasta sündide arv isegi ületas surmade oma – tõsi, vaid 35 inimese võrra. Möödunud aastal aga sündis meil koguni 1146 last vähem kui aasta varem! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.
Sündivate laste arvu vähenemise põhjused on peidus sotsiaalses keskkonnas, kus me elame ja väärtustes, mida ühiskond kannab.

Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et hetkel ei suudeta pakkuda lapsele piisavalt kindlat ja turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada ja pool pangalaenust tagasigi maksta, pensionipõlv kindlustada.
Paraku ei ole vanemate panus laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Täna on emade palgad ja seetõttu ka pensionid tihti väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.
Üks võimalus on vanemapensioni kehtestamine. See pole põhjus, mis hakkaks kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samas ei piisa ainult sellistest pragmaatilistest stiimulitest.
Nii nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ja neid üles kasvata, ei saa riik kehtestada väärtushinnanguid. Aga riik saab anda oma kodanikele sõnumi – kui kasvatad lapsi, siis seda hinnatakse.

Siim Kiisler
regionaalminister, viie lapse isa

Print Friendly, PDF & Email