Eesti tulevik – meie ühine mure (8)

Kui J. Monnet ennustas II maailmasõjas inglaste võitu, sest selle nimel oli valmis võitlema kogu rahvas alates põlvepikkusest poisikesest, siis Eesti noored on lähtunud vanasõnast “Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab” ning läinud tööle välismaale. Paljud neist ei näinud muud võimalust – elu tahab elamist, lapsed koolitamist, laenuraha (sh õppelaenu oma) tagastamist. Paljud tuleksid tagasi, töötaksid kodukohas, kasvataksid siin omad lapsed.

Saaremaal on “kaduma läinud” ligi 3000 inimest. Reaalsuses on meie lähiaastate kadu veelgi suurem – tänane arvukaim põlvkond vanuses 24–29 eluaastat on küll meie maakonna rahvana üle loetud, kuid tegelikult on ka nendest suur osa juba saarelt lahkunud – kes õpib kõrgkoolis, kes on ajutiselt välismaal (lähiriikides töötavad pendelrändurid, lühemaks perioodiks välismaale siirdunud jt). On teada, et paljud ei tule niipea või üldse kunagi saarele tagasi.

Aeg tõele näkku vaadata

Mõned poliitikud lohutavad meid, et rahvastiku vähenemine ongi omane kogu arenenud maailmale ja me ei saa sinna midagi parata. Lohutust võib leida ka sellest, et kellelgi läks veelgi halvemini, näiteks lätlastel ja leedulastel. Või et meie vallas polegi veel olukord kõige hullem ja viidatakse naabrite suunas.
On aeg tõele näkku vaadata – kui me kohe midagi ette ei võta, saab veel hullem. Inimesed on maalt läinud, sest pole tööd. Kui täna mõni ettevõtja looks maale mingi ettevõtte, oleks ta kohe silmitsi tõsiasjaga – pole kusagilt võtta töötajaid. See omakorda seab kahtluse alla investeeringu mõttekuse. Veidi analüüsides teeb ta investeeringu pigem linna. Juba ongi käes olukord, kus ligi 70% saar-lastest on oma igapäevaelus linnaga tihedalt seotud.
Kuressaarest sõltub maakonna areng enam kui kunagi varem.

“Mida kõrgem on kartulikuhi, seda kaugemale kartulid veerevad,” ütles mõni aeg tagasi Garri Raagmaa, kui rääkis meie regiooni demograafilisest olukorrast. Seega peab üha enam jälgima, et Kuressaare ja selle lähiümbrus oleksid investoritele atraktiivsed, et seal loodaks töökohti ja et kaugema kandi rahvas pääseks ka ühistranspordiga tööle ja koju. Kas selliseid tõmbekeskusi võiks olla enam? Millised on Orissaare, Leisi, Kihelkonna jt keskuste võimalused? Võimalik, et üht-teist saaks veel ära teha. Kui me midagi olulist ei tee, siis see aeg, kus võimalusi enam pole, koputabki uksele.

Oluline on muuta mõtteviisi

Kui iga eesti naise kohta sünnib keskmiselt 1,5 last, tähendab see, et uues põlvkonnas on iga naine andnud järglase enda eest ja iga kahe naise peale ka ühe mehe eest. See ei ole piisav. Arvestades asjaolu, et tüdrukuid sünnib vähem kui poisse, ei ole järgmises põlvkonnas enam iga naise kohta uut sünnitajat.
Laulva revolutsiooni ajal, mida nüüd hellitavalt “beebibuumiks” kutsume, oli sündimuskordaja veidi üle kahe. See on normaalne jätkusuutlik näitaja, mida ei saa buumiks kutsuda. Sellel ajal lauldi kooris: “Maa tuleb täita lastega, maa omaenda lastega” ja räägiti, et meid, eestlasi, peab olema vähemalt miljon. See oli 1980ndate lõpus. Ka see oli demopoliitika.

Mõtteviisi muutmine on vähemalt sama oluline kui sündimuse rahaline toetamine. Tahame tublide eesti perede tublisid lapsi – neid, keda oodatakse ja armastatakse. See nn beebibuumi-põlvkond on jõudnud sünnitusikka, sellest ka väike sündimuse kasv viimastel aastatel. Mida saame teha selleks, et need lapsed sünniksid, sünniksid just Eestis ja kasvaksid just eestlastena? Kas oleme kasutanud ära kõik võimalused? Kas väärtustame lapsi, vanemaid, peret, kodu, armastust ja mitte ainult rahvusromantika ajel, vaid ka tegudes? Siim Kiisleril on viis last – minu silmis on see kõva sõna.

Piret Pihel
Saaremaa Arenduskeskuse juhataja, kahe lapse ema

Print Friendly, PDF & Email