Viimasest rublapäevast, viiulimängust ja Aavikutest

JOOSEP AAVIKU ÕPILANE: Ingrid Jõelaid, samuti kauaaegne eesti keele õpetaja, nagu seda oli Kuressaares Johannes Aavik, meenutas Aavikute majamuuseumis oma kokkupuuteid suurmeestega. “Nad mõlemad oli tõelised härrasmehed,” kinnitas Ingrid Jõelaid. Foto: Sander Ilvest

Saaremaa muuseumi jaoks oli viimane rublapäev 20 aastat tagasi tähtis päev, sest just siis sai muuseum rikkamaks kahe filiaali – Saare arhiivraamatukogu ja Aavikute majamuuseumi – võrra.

Läinud nädala teisipäeval koguneski terve toatäis rahvast Aavikute majamuuseumisse. Paljud neist, kaasa arvatud ka selle kirjatüki autor, tulid väikese hingevärinaga, sest olid kohal ka 20 aasta eest, sel päris esimesel päeval.

Nüüd meenutati aga olnud aegu ja kaht suurmeest, kes selle majaga seotud. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et eks suurkujudest ole Vallimaa tänaval asuva armsa puumajaga, millel suur aed, seotud paljud – kas või need, kes Joosep või Johannes Aavikul seal külas käisid. Ja eestiaegsete härrasmeestena olid mõlemad suured seltskonnategelased.
Ehkki Johannes Aavikut, kelle elutööks oli eesti keele uuendamine ja keelega seonduvad küsimused, võib laiemas mastaabis pidada tuntumaks meheks kui Joosep Aavikut, siis ometigi mäletatakse Kuressaares viimast enam – oli ju tegemist aktiivse muusiku ja pedagoogiga.

Kingissepa vitriinid

Muide, olgu vahemärkusena öeldud, et kui hoone jäi pärast Joosep Aaviku surma 1989 peremeheta, elas seal Saaremaa muuseumi direktori Endel Püüa sõnul praegune rahandusminister Jürgen Ligi oma perega. Kuid keeleteadlane Helgi Vihma pealinnast oli seda meelt, et maja peaks saama muuseumile, ning hakkas pealinnas rauda selles suunas taguma.
“Ega saarlased siis ka maganud, Heinrich Männa, Urve Kirss ja Helve Õnnis olid need, kes siin kohapeal asja initsiaatorid olid,” meenutas Endel Püüa, lisades, et 1989. aastal õnnestuski maja koos kogu varaga pärijatelt ära osta. Nendest arvele võetud 1700 museaalist koosneb praegu põhiline ekspositsioon.

Huvitav fakt on ehk ka see, et Saaremaa kuulsa revolutsionääri Viktor Kingissepa majamuuseumile tellitud vitriinid said endale hoopiski uue kodu ja sisu – need jõudsid Aavikute majamuuseumi ja on seal tänaseni.
Nagu algul mainitud, oli samal päeval, 19. juunil 1992 veel teinegi oluline sündmus – Saare arhiivraamatukogu avamine. “Tegime seda alguses koos tuntud kollektsionääri Juhan Saarega – seetõttu sai raamatukogule ka just säärane nimi (mitte Saaremaa, vaid Saare) pandud, kuid kahjuks loobus Juhan Saar koostööst muuseumiga õige pea ja viis oma eksponaadid koju tagasi,” rääkis Püüa. Nii jäidki linnuse kõrvalmajja Saaremaa muuseumi raamatud, käsikirjad ja trükised.

Suurmehi meenutasid õpetajad Ingrid Jõelaid ja Laine Sepp. Et aga Saaremaa muuseumi teadusdirektoril Olavi Pestil hakkab peatselt kaante vahele saama Johannes Aaviku päevaraamat (mille kinkis muuseumile Rootsis elanud saarlane Hillar Ugand), mis huvilisteni jõuab kas tuleval või ületuleval aastal, koos kommentaaridega, siis luges Pesti ette ka katkeid keelemehe päevikust, mis kahtlemata näitab Johannes Aaviku inimlikumat poolt enam, kui seda ükski kirjutis seni on teinud.

“Kui mõnos ja rahustav on siin elada, siin saab igal ajal töötada ja puhata. Asusingi kohe tööle, nimelt võõrsõnastiku kallale, mida siitsaadik olen järjekindlasti kuni neli lehekülge raamatu järele edasi viinud,” luges Olavi Pesti, märkides, et tegemist oli ajaga, mil Johannes Aaviku keeleuuendused olid jõudnud o-tähe juurutamiseni – ta jõudnud mõttele, et see u-täht sõnalõpusilpides ei ole ilus, ei ole esteetiline, ja hakanud igale poole “o”-d toppima. “Lahedus, rahu, muretus söögikordade suhtes, õe selts (õde tegi talle muidugi süüa – toim), nii et igav ka ei ole,” kirjutas keelemees.
Septembrisse jääb aga järgmine sissekanne: “Olen juba seitse nädalat Kuresaares olnud. Maja remont, mis enne mu sügisest ärasõito hilgub, mistõttu elo siin ei ole sugugi nii mugav. Elame kitsasti, sumas, mustuses. Siiski on mulle sellest hoolimata elamine siin meeldiv sel põhjusel, et elan kodo ja elan Kuresaares. Naudin mõlemaid.”

Õige vibreerimine

Magister Aavikul oli aga ka teine suur armastus lisaks keeleuuendustele, see oli viiulimäng. “See, mille tahan ära õppida ja tõsiselt käsile võtta, on õige vibreerimine. Nimelt käsivarre alumise osa kuni küünarnukini,” pihib ta oma päevaraamatus, lisades, et kui selle kätte saab, alles siis võib ja alles siis maksab tal avalikult esineda.
“Sest on viiolimäng ilos ka kõige lihtsamas viisis ja mängimine pakob endale naudingut,” õhkab ta. Tal oligi Pesti sõnul tõsiselt plaanis Kuressaares avalik kontsert anda, milleni ta kas õnneks või õnnetuseks siiski ei jõudnud. Samuti oleks Johannes Aavikule meeldinud üllatada rahvast mõne “omakomponeeritud” teosega, sest säärast julgustükki poleks temast ju keegi oodanud.

Nüüd, aastakümneid hiljem, kõlas Aavikute majamuuseumis taas viiul – kuulsate meeste auks mängisid Kuressaare muusikakooli õpilased Karl Jõgi ja Eva Aarnis. Ning laste õpetaja Laine Sepp rääkis mälestusi maestro Joosep Aavikust, kellega tal oli võimalik koos muusikat teha, ning seda juba koolipõlvest saati.

Klaveril Joosep Aavik

“Esimene kokkupuude temaga oli 1962, mil olin 7. klassis ja Joosep Aavik moodustas Saaremaa ühisgümnaasiumis (siis Kingissepa keskkool) viiulit õppivatest lastest väikese viiuliansambli, kes siis saatis tema juhendatud abituriente, kes laulsid soolot,” meenutas Laine Sepp, kes mäletab, et toona kutsuti neid isegi keskkooli lõpupeole, “sinna, kus söödi ja joodi”.

Edasi tulid juba mängimised koos viiuldaja Hannes Koppeliga perebüroos (perekonnaseisuaktide büroo, kus abielusid registreeriti – toim), klaveril saatmas Joosep Aavik. “Mendelssohni “Pulmamarssi” tookord ei mängitud!” märkis Sepp. Ja järgmine kord oli Laine Sepa sõnul juba siis, kui tema õppis 10. klassis ning Saaremaal oli vaid üks televiisor, see oli metsamajandis. “Saaremaa noored viidi televisiooni esinema ja klaverisaatja oli taas Joosep Aavik,” meenutas Sepp.
Edasi tuli kirikus mängimine, mis oleks noorele õpetajale peaaegu töökoha maksma läinud, ning viimased koosmängimised Joosep Aavikuga olid Laine Sepal 70-ndate keskel, kui avati Kingissepa leinamaja.

“Proove tegime siin Aavikute majas. Kui Joosepi abikaasa elas, ei läinud ma siit kunagi koju tühja käega, ta abikaasa kinkis mulle siit koduaiast ikka lilli,” rääkis Sepp, lisades, et proovide ajal tegi Joosep Aavik alati puhkepause ning kui ta juba üksi elas, kutsus oma koduabilise, kes pakkus kooki ja küsis, millisest serviisist me täna teed joome.

Seoses Joosep Aavikuga räägiti kookidest päris palju. Ingrid Jõelaid meenutas üht mälupilti lauast ja igasugu küpsetistest: “See võis olla 1938 või aasta hiljem, vabariigi aastapäeva ajal, kui emad olid koolis teinud einelaua. Joosep Aavik tuleb, nii nagu ta ikka käis, pea norus natukene, aga ometi oli ta selleaegne mustermees, tõeline härra. Niisiis Joosep Aavik tuleb ja vaatab neid küpsetisi, keel käib natuke suunurgast läbi – see oli tal pärast ka –, ja valib: “Seda,” nii maias nägu ees, “seda, seda ja seda.” Üks, mida ta alati esimesena otsis ja vaatas, oli niisugune kreemitoru, mida tänapäevalgi tehakse – taignast toru, mis täidetakse vahukoore või väga hea kreemiga. See oli tema jaoks niivõrd populaarne, et koolilaste emad hakkasid neid kooke kutsuma Aaviku torudeks.”

Ka Laine Sepp kinnitas, et isegi ühes pulmas, kus nad koos Joosep Aavikuga olid, küsinud Aavik temalt, kas ta teab, millal kooke serveeritakse, ning oodanud siis kenasti poole ööni küpsetised ära.

 

Aavikute majamuuseum

* 19. sajandi lõpul kuulus Kuressaares Sepa tänav 9 (hilisem Vallimaa 7) asuv majavaldus koos krundiga aednik Johann Brennerile (1834–1892). Omaniku surma järel ostis selle Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) oma vennale Mihkel Aavikule (Johannes Aaviku isa).
* 1. aprillil 1896 asuski Mihkel Aavik (1844–1909) siia elama koos abikaasa Anne (1849–1918) ja nooremate laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus kooliõpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, kui ta 1919–1926 Saaremaa ühisgümnaasiumis eesti keele õpetajana töötas. Vanemate surma järel jäid maja hooldajaiks õed Liisi (1885–1949) ja Juuli (1890–1959).
* 1961. aastast kuni surmani 1989 oli sama maja Joosep Aaviku kodu. 19. juunil 1992 avati siin Saaremaa muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseum.

Allikas: Saaremaa muuseum

Print Friendly, PDF & Email