Kõne Iffile: Päris- ja tugitoolispordist

Seekord, kui Eesti telepublik veedab oma päevad ja õhtud keregejõustiku- ja jalgpallilainel, räägime ka Iffiga spordist. Nii tugitoolispordist kui ka meie sportlaste saavutustest suurvõistlustel. Kui suur spordisõber on Iff ise ning mis alade esindajaile enim kaasa elab?

Kõigepealt pean oma sõprade kurvastuseks ütlema, et mina väga suur jalgpallifänn ei ole. Samas sattusin nüüd vaatama Itaalia ja Inglismaa mängu, mis oli nii fanaatiline, et pani mind samamoodi fanaatiliselt kaasa elama. See mäng mulle väga meeldis.

Kui nüüd rääkida aga sel nädalal alanud Euroopa meistrivõistlustest ja lähenevatest olümpiamängudest, siis tuleb tunnistada, et kergejõustik on minu lemmik olnud lapsest saati. Eriti olen armastanud jooksu- ja hüppealasid, olgu siis kõrgus-, kaugus- või kolmikhüpet ning igasugu jooksudistantse, olgu siis 100 või 400 meetrit.
Neid alasid, kus Eesti naised ja mehed võistlevad, tuleb muidugi ka nii-öelda kohustuslikus korras jälgida ning ikka omadele kaasa elada. Et neil ikka nii Euroopa meistrivõistlustel kui ka olümpial hästi läheks.

Õnneks on seekord natuke tagasi tõmmatud selle võitmata võitude meediakäraga ning enne õhtut väga ei kisata. Ma tean, et kui meie käija Bruno Junk sai 1952. aastal Helsingi olümpial pronksi 10-kilomeetrisel distantsil (järgmiselt, Melbourne’i olümpialt tuli ta koju 20 km pronksmedaliga), siis talle tekitas kindlasti enne seda suurt närvikulu ja survet ning kurnas psühholoogiliselt see, kui öeldi, et ta peab ennast kullale käima, sest seda ootab isake Stalin.

Tegelikult on ka nüüd arvamusi ja ütlemisi, et Gerd Kanter lausa peab võitma, ent see ei pruugi nii minna. On muidugi väga tore, kui Eesti sportlased võidavad – see teeb meele rõõmsaks ja kergitab rahvustunnet ning mida iganes –, aga me oleme ikka nii väike rahvas ja peaksime õnnelikud olema selle üle, et meie sportlased üldse suurvõistlusele pääsenud on. Hurraa peaks hüüdma ka siis, kui saame näiteks 26. koha, see on ju ka väga vinge tulemus!

Kahjuks pean nüüd ütlema, et ega mul teleri vaatamiseks suurt aega jää ning külmkappi pole ka õlut varutud. Töö ei luba mul siin jalgpallile ja Helsingi EM-ile eriti kaasa elada. Praegugi sõidame Tartust Tallinna poole ning juuni lõpul-juuli algul suurt vaba aega polegi. Täna on meil ju suur esinemine Pirita kloostri varemetes koos rock’n’roll’i legendi Robert Gordoniga – eile oli selle kontserdi tarvis pikk proov. Ees ootab Õllesummer oma kontserdiga… Võiks lausa öelda, et tööd on nii palju, et seda kõike tuleb juba võtta sportlikult ja üritada endast võimalikult palju anda.

Print Friendly, PDF & Email