Karli ja Lea Keerd peavad Muhus sporditalu

VASTUVOOLU JA ÜLESMÄGE: Männiku turismi- ja sporditalu peremees ja perenaine Karli ja Lea Keerd on ikka ja alati eesmärke seades kas vastuvoolu või ülesmäge liikunud. Taluõue rajatud tiigil parvmaja pardal saavad nad lõõgastumiseks aja maha võtta. Foto: Sander Ilvest

Möödunud aastal Muhu valla spordipreemia pälvinud Männiku turismi- ja sporditalu peremees ja perenaine Karli ja Lea Keerd võõrustavad homme enam kui poolt-sada võrkpallurit ja pealtvaatajat talu juubeliturniiril, 10. Männiku Cupil.

Kolmapäeva ennelõunal askeldasid Karli ja Lea Keerd Hellamaa külas oma koduaias, tehes ettevalmistusi laupäeval algavaks juubelivõistluseks, kümnendaks Männiku talu karikale mängitavaks võrkpalliturniiriks.
“Tulite natuke vara. Me ei ole jõudnud võrkpalliväljakut võistlusteks ette valmistada. Laupäeval saaksite siit õige pildi. Seekord on lubanud tulla kaheksa meeskonda. Tahtsime küll kümmet, aga kaks võistkonda ei saa mõjuvatel põhjustel Muhusse sõita,” andis peremehest peakorraldaja sissejuhatuseks teada.

Lubasime Saarte Hääles juubeliturniiri tulemused avaldada. Tähtis on aga teada, kuidas üks pere tuli mõttele hakata oma talus võrkpalliturniiri korraldama. Tuleb välja, et midagi keerulist selles pole. Põline muhulane Karli ja Mustjala vallast Küdema külast pärit Lea on koolinoortena mõlemad kõvasti sporti teinud. Tallinna polütehnikumi võrkpallimeeskonnas tuli Karli paaril korral Baltimaade tehnikumide võrkpallimeistriks ja kergejõustikuga tegelenud Lea on jõudnud medalivõitjate hulka vabariiklikel koolinoorte meistrivõistlustel.

Omaaegses Saare Kaluri kolhoosis metroloogi ja mehaanikuna töötanud Karli ja samas majandis raamatupidaja ja laborandi ametit pidanud Lea kolisid 28 aastat tagasi Tuulte Roosi mugavast korterist Kuressaare külje alt Muhusse Karli sünnikoju.
“Seal oli meil superkorter, aga maaelu tõmbas rohkem. Vaikus ja rahu maksab ka midagi. Ehitasime siia uue maja. Tol ajal toetas Saare Kalur maale asuvaid majandiliikmeid majaehitusel viiekümne protsendiga. Võtsime ka laenu. Hakkasime lihaloomi kasvatama. Igal aastal müüsime ühe looma ja nii sai võlg tasutud,” andis nüüdne puhketalu omanik ligi kolmekümne aasta tagusest maale kolimisest ülevaate.

Pärast suurmajandite lagunemist otsustasid Keerdid talu pidama hakata. Põllumajandust kumbki neist õppinud pole, aga maalastena on nad mõlemad talutöödel vanematel abiks olnud.
Traditsioonilist talupidamist Keerdid aga kaua ei harrastanud. Männikul nähti perspektiivi turismitalu arendamises. Spordilembeste talunikena otsustasid nad oma maale rajada pallimänguväljakud ja võistlusigi korraldama hakata. Mõeldud-tehtud. Liivakattega võrkpalliplats on küll rannavõrkpalliharrastajaile, kuid Männiku Cup on mängitudki eranditult liivaväljakul. Hoovis on ka sulgpalliväljak ja korvpalligi saab muruplatsil hea tahtmise korral mängida. Tõsi, võistlusväljakuks see ei sobi.

Sport pakub pinget

“Võistluste korraldamine pakub pinget. Kui näed oma koduväljakul heatasemelisi mänge, siis tunned korraldamisest mõnu. Pean ütlema, et aastatega on võistkondade tase tõusnud. Sellest on ka heameel,” rääkis peremees, miks ta sportlased oma koju võistlema kutsub.
Esimest turniiri meelde tuletades ütles Karli, et see oli rohkem katsetuseks tehtud. Tookord ei olnud Keerdidel ühtegi toetajat. Esimene võistlus toimuski kahe meeskonna vahel.

Aasta-aastalt võitis turniir uusi sõpru ja nüüdseks on mängus juba teine rändkarikas. Statuudi kohaselt saab kolm korda turniiri võitnud meeskond karika jäädavalt endale. Muhu meeskonnal on see õnnestunud. Uus karikas on praegu Lihula meeskonna käes.
Karli Keerdi sõnul oli möödunud aastal väga pingeline turniir. Finaalis panid Lihula mehed end maksma.

Üksinda oma kulu ja kirjadega talu turniiri korraldama enam ei pea. “Sponsorid tulevad appi. Selle eest neile suur tänu! Nii nagu suurvõistlustel, paneme sponsorite reklaamid väljaku äärde kõigile nähtavale kohale. Medalid teeb meie minia, kes ametilt keraamik. Sellel aastal on võrkpallikujulised medalid. Auhinnad on kõik omanäolised. Toitlustamiseks keedame traditsiooni kohaselt mitukümmend liitrit seljankat. Suppi saavad nii sportlased kui ka pealtvaatajad,” rääkis peremees.

Sulgpalliväljak ei seisa samuti jõude. Sellel platsil on peetud kohaliku tähtsusega turniire. “See on üks ääretult huvitav mäng. Sageli ajan isegi reketiga sellel väljakul palli taga,” tunnistas Karli Keerd.

Pilkupüüdev sisehoov

Männiku talu õue teevad kauniks lilled ning hulk igasuguseid miniatuurseid ehitisi ja muid pilgupüüdjaid. Uskumatu, aga tõsi, peremees ja perenaine hoolitsevad tuhande lille eest. Neid on kõikjal – väljakuäärsetel peenardel, aeda rajatud tiigi kaldal, laudadel pottides, amplites, igal pool, kuhu vaatad.
Istumiskohad on enamasti katuse all. Ja neid on palju, küll metsa veeres ja tiigi kaldal, otse keset tiiki asuva parve meenutava suvemaja “pardal” ja mõistagi spordiplatside ääres publiku jaoks.

Kõik ehitised on oskuslikult loodusesse sobitatud. Lillealustena köidavad pilku postidele asetatud suured paekiviplaadid. Peremehe sõnul on kiviplaadid ehitiste rajamisel siitsamast maa seest välja tulnud. Ja pererahvas on “maavarale” nutika rakenduse leidnud.
Lapsi ootab liivakastiga mängunurk.

Turiste võõrustab Männiku talupere 2003. aastast. “Inimesi on käinud igalt poolt, peamiselt Euroopa riikidest. Hiljuti küsiti meilt aga konverentsi pidamiseks kohta suisa Malaisiast. Olime sunnitud ära ütlema. Sellist võimalust meil ei ole. Tänavu elasid meil aga Muhu radari ehitajad. Nii saime endale püsikliendid,” rääkis Lea Keerd.

Lapsedki aitavad kaasa

Lea ja Karli Keerd on rikkad vanemad. Neil on viis last ja kaheksa lapselast. Noorim tütar Reet lõpetas sel kevadel juristina Tartu ülikooli. Sügisel jätkab ta samas õpinguid magistrantuuris.
Poeg Rivo lõpetas maaülikooli. Praegu töötab päästeametis. Meremees Ivo Keerd kannab Inglismaal laevapere liikmena kaptenivormi. Tütar Riina õppis Helsingi ülikoolis ja sealt leidis ta endale ingeri päritolu Eesti juurtega Urmase. Noored abiellusid ja elavad praegu Soomes.

Tütar Anna-Liisa on arst ja elab Norras. “Neil päevil peaks ta saama kolmanda beebi. Kaasa on tal norrakas, väga tore mees,” rõõmustas Lea Keerd.
Tavaliselt saab suur pere kokku juubelisünnipäevadel ja jõulude aegu. Ja siis kuuleb Männiku talu õues ja elamus vahetevahel ka norra keelt.

Männiku Cup ei ole veel rahvusvaheliseks jõuprooviks saanud. Mine tea, kui Anna-Liisa oma kaasaga Norras vanemate talule reklaami teeb, võib juhtuda, et esimene külalisvõistkond saabub Muhu saarele fjordide maalt. Olgu sellega kuidas on, igatahes on ka homne turniir kohalikus mõistes rahvusvaheline. Sellel annavad tooni muhulased, saarlased ja võrkpallurid Mandri-Eestist.

 

Männiku turismi- ja sporditalu

Hellamaa küla, Muhu vald
Turistide majutamine, huvilistele turismiteenuse pakkumine.
Oma talus spordivõistluste korraldamine.
Võrkpalliväljakul korraldatakse nii kohaliku kui ka üleriigilise tähtsusega (Männiku Cup) turniire.
Talu sulgpalliväljakul treenivad kohalikud noored. Samas on peetud ka esimesed võistlused.

Print Friendly, PDF & Email