Ettevaatust, ääremaa! (8)

Toimepiirkonnad Eestis aastal 2030. Toimepiirkonnad, mille keskused on praegustes maakonnalinnades, suurenevad tulevikus mõnevõrra. Seda mõjutavad kasvav liikuvus ja protsessid töökohtade, haridusasutuste ja teenuste ümberpaigutumisel.

Kuivastu sadamas tervitavad meie külalisi saarele jõudmise puhul mitmesugused loosungid. Tulevikus võib neid aga asendada üks teavitus: “Ettevaatust, ääremaa!”, sest Kuivastu kailt hakkab pihta Eesti Vabariigi suurim ja sügavaim ääremaa, mis haarab enda alla nii Muhu kui ka Ida-Saaremaa.

Just sellistes piirides ääremaa vaatab meile vastu ühest vabariigi tähtsamast arengudokumendist – üleriigilisest planeeringust “Eesti 2030+”, mis vaeb Eesti ruumilist arengut pikas perspektiivis ja mille koostamisse on kaasatud meie vabariigi parimad pead. Planeering joonistab välja ka Eestis toimivad tõmbekeskused – asulad, kuhu on koondumas (koondunud) inimesed, teenused ja töökohad. Kokku võttes: need on kohad, kus on elu. Teadlaste seisukoha järgi on tõmbekeskused võti, mõistmaks lähemate aastakümnete arenguid. Just tõmbekeskuste kaarti vaadates joonistubki välja nukker pilt meie maakonna idaosast.

Kuressaare ja tagala

Et Kuressaare on üks ja ainus tõmbekeskus maakonnas ja seeläbi ka tegelikult maakonna arengumootor, on fakt, mis uuringutega tõendatud. Kõnekaimad neist, mobiiltelefonide positsioneerimisega kogutud andmed kinnitavad, et üle 70% maakonna elanikest on Kuressaarega igapäevaselt seotud.
Kuressaare linna astutud sammud kinnitavad, et suurim omavalitsus mõistab oma rolli kogu maakonna tõmbekeskusena. Hea näide piirideülesest mõtlemisest on hiljuti kehtestatud ühine üldplaneering kahasse Kaarma vallaga. Loodan, et see mõtlemine jätkub ning linna arengukava koostamise käimasoleva protsessi lõpuks jääb ka lõppversiooni pidama idee Kuressaarest kui maakonna keskusest, mitte kui ühest eraldi seisvast Saaremaa omavalitsusest, mis konkureerib teistega kõiges ja alati.

Paradoksaalne on see, et arusaamast Kuressaarest kui tõmbekeskusest maakonna elanikele võidaksid kõik omavalitsused, sest praegu kulub valdades suur osa energiast ja ressursist omaenese eksistentsi õigustamisele. Ainus, millega kujunenud olukord ei arvesta, on see, et vallad on küll jäänud oma vankumatutesse piiridesse, aga inimesed mitte. Ja alles jäänud rahvastiku vanuseline, sooline ja hariduslik suhe on hoopis erinev sellest, mis valitses 20 aastat tagasi, kui majandite lagunemisel ja külanõukogude reorganiseerimisel moodustati vallad nende praegustes piirides.
Vald on vallaelanikele, aga me ei suuda veel mõista, et tänastes valla piirides ei ole võimalik tagada elanikele vajalikke ja konkurentsivõimelisi tingimusi võrreldes linnastunud piirkondadega.

Mis eristab idavaldasid?

Piirkonnad, mis jäävad tõmbekeskusest kaugemale kui 40 km, loetakse tõmbekeskuste otsesest mõjualast väljas olevateks. 40 km loetakse piiriks, mille ulatuses on vähemalt teoreetiliselt võimalik korraldada tõmbekeskusega ühistranspordiühendus, mis võimaldab igapäevaselt liikuda töö- ja elukoha vahet.

Kuressaare otsesest tõmbekeskusest on väljas Laimjala, Pöide, Orissaare ja Muhu vald. Neis idavaldades elab 17% maakonna elanikest (kui Kuressaare välja arvata, siis pea 30% elanikest). Just elanikkonna suurus piirkonnas toob eriti hästi esile olukorra tõsiduse ja võimalikud negatiivsed tulevikustsenaariumid.
Kui liita aga nelja valla territooriumid ja rahvaarv, saame suurima toimepiirkonnaga katmata ala kogu Eestis. Tundub uskumatuna, et Saaremaa suuruselt teise asula ümbrus 25 kilomeetri raadiuses on ääremaa ja veel enam, ulatuselt suurim ala Eestis.

Elu koondub toime- ja tõmbekeskuste ümber. Pole keskust, pole elu… Idavaldade ühisosa ja võimalus võrreldes teistega on reaalse keskuse olemasolu. Kes vähegi võtab vaevaks piirkonna olukorra üle mõelda, taipab, et see keskus on Orissaare alevik. Paraku ei räägi, tegutsemisest rääkimata, täna keegi sellest, et tugevdada ja kinnistada Orissaare aleviku positsiooni piirkonna keskusena. Ei tee seda Orissaare vald ise ega teised, kartes tõstatada küsimuse omaenese eksistentsi mõttekuse kohta vallana.

Orissaare mõjukeskusena ei hakka konkureerima Kuressaarega, kuid tal oleks siiski kanda oluline roll kohana, kuhu on koondunud avalikud teenused maakonna idapoolses osas.
Elame oma igapäevast elu üle valdade piiride (näiteks maakonna elanike igapäevane seotus Kuressaarega). Samas peab elukohajärgne omavalitsus käituma nii, nagu käiks kogu eluring vaid oma vallas!
Igaüks võib tutvuda vallavolikogude materjalidega. Volikogu liikmena julgen väita, et meie valdade otsustest ei sõltu valla arengu seisukohast suurt midagi, sest tähtsad arengut mõjutavad otsused ulatuvad valla piiridest väljapoole.
Näiteks Pöide valla elaniku käekäik tulevikku vaadates sõltub rohkem Orisaare vallavolikogu kui Pöide volikogu tänastest otsustest. Täpselt sama on olukord Laimjala valla ja veidi pikemas ajahorisondis Muhuga. Arvestades, et oleme oma olukorrast teadlikud, kas ei oleks aeg võtta eeskuju piirkonna elanikest ja asuda piirkonda arendama piire tõmbamata?
Tihti räägitakse valdadest kui kohaliku identiteedi viimsetest kantsidest – kaob vald, kaob piirkondlik eneseteadvus. Mina seda arvamust ei jaga ja olen veendunud, et identiteeti kannavad inimesed, kes määratlevad end pigem kandi- kui omavalitsusepõhiselt. Ja ärgem unustagem, et valla roll on märksa ambitsioonikam, kui vaid identiteedi hoidmine.
Pärimuse ja ajaloo talletamisega institutsionaalsel tasemel tegelegu muuseumid. Kui valla rolliks saab identiteedi hoidmine, on ta tegelikult juba ammu lakanud olemast kohalik omavalitsus selle mõiste põhiseaduslikus tähenduses – kõikide kohaliku elu küsimuste otsustaja ja korraldaja.
Ootan, et minu vald ei vaataks vaikides kõrvalt ja mööda, kuidas elanike heaolu mõjutavad tingimused muutuvad halvemaks. Et vald julgeks küsida raskeid küsimusi tuleviku kohta. Et vald võtaks vastutuse. Et vallaelanike huvid oleksid seatud kõige kõrgemale.

Positiivne programm

Kuigi eelnevast võis jääda mulje kui üleskutsest, et päästku end, kes suudab, siis tegelikult ei ole ma tuleviku osas üleliia pessimistlik. Maaelu kui elu tõmbekeskuste mõjualast väljas ei kao kuhugi, lihtsalt muutub. Kuidas, hetkel ei tea, aga kindel on, et alles ta jääb.

Vähim, mida teha, on ühtlustada arusaam hetkeolukorrast ja arengutrendidest, milleks minu hinnangul on vähemalt neli tõsiasja: 1.elanikkond piirkonnas väheneb ja vananeb jätkuvalt; 2. inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad ehk tõmbekeskused asuvad meist liiga kaugel, et panustada vaid elukeskkonnale; 3. noorte piirkonda jäämise, naasmise ja tulemise tingimus on mitmekülgsete, väärtustatud töökohtade olemasolu; 4. ainus alternatiiv ääremaastumisele on valdade ühine tulevikuvisioon ja selle nimel koos tegutsemine.

Pöide vallavolikogu otsustas suve lõpuks kokku kutsuda idavaldade volikogude ühisistungi, et koos vaadata meie piirkonna arengusuundumusi tänaste trendide ja tegevuste jätkudes. Mõelda koos ja üle nendest piiridest, mis omavalitsusi kaardil nii ületamatult lahutavad. Jääb üle loota, et naabrid võtavad kutse vastu.

Koit Kelder
Pöide volikogu esimees

Print Friendly, PDF & Email