Kirjad koju: 91. kiri – maitsvad mälestused (1)

Liis Auväärt.

Hea inimene!
Möödunud nädalal lugesin üht oma reisipäevikut. Pidasin seda oma esimesel välismaareisil – 1990. aastate keskel, kui käisin 6. klassis. Oli naljakas ja nostalgiline: püüdliku lapsekäekirjaga talletatud rõõm… tavalistest asjadest! Eskalaator. Suured kaubamajad. Hot dog’id.

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam jäi silma, et iga päev olin kirjutanud toidust. Vaatamisväärsused olid muidugi kõige olulisemad, aga söök mõjutas samuti palju seda, kui toredaks ma mingit päeva pidasin.
Reisipäevikut pidades mõtled igal õhtul möödunud päevale, otsides sealt hetki, mida talletada. Igapäevaselt on sellist tagasivaatamist palju vähem. Kuid kui seda teha, siis selgub, et toidul o n g i päevas oluline roll. Sel on võime tuju tõsta või langetada.

Lapsepõlvetoitudest meenuvad kõigepealt magusad. Lumepallisupp. Piimakreem. Kihiline tarretis. Küpsisepudi. Mõnda pole nii ammu söönud, et maitset enam päris täpselt ei mäletagi, küll aga kohta, kus ma seda sain, või inimesi, kes seda tegid. Mannasupiga seoses meenub kohe vanatädi, kes keetis magustoitu suure-suure potiga ning tõstis suvisel ajal selle õue veevanni jahtuma. Parimale kringlile mõeldes jõuan aga Orissaarde, kus pagarid oskasid neid harukordselt hästi küpsetada.

Nostalgilisi maitseid tahaks mõnikord uuesti kogeda. Kui retsept on kirjas, võib proovida maitset taasluua, aga mõni mekk jääbki kaotsi. Ma ei tea, mismoodi mu kadunud vanaema pannkoogitainast segas, kuid tema praetud kookidel oli eriline maitse. Ise pannkooke küpsetades olen seda otsinud, aga pole jõudnud ligilähedalegi. “Mis seal siis on,” võib mõelda, “munad, piim, suhkur, jahu ja veel üht-teist kokku segada.”
On küll lihtne, aga igas peres kukuvad pannkoogid välja natuke erisugused. Ja see “natuke” tegigi eriliseks vanaema pannkoogid, mida sain viimati süüa rohkem kui paarkümmend aastat tagasi.

Kaotatud ja ununenud maitsetele tasakaaluks pakub maailm uusi. Just nagu lohutuseks: proovi, äkki rõõmustab sind ka see roog. Miks need hot dog’id mu esimesse reisipäevikusse jõudsid? Sest olin neid seni vaid televiisorist näinud. Välismaal sain uudishimulikult proovida, mis maitsega see toit on (kuigi, mis temas ikka nii väga erilist, eks?).
Sarnaselt on mind rõõmustanud ja mulle meelde jäänud paljud teisedki toidud. Sushi näiteks – roog, mida õppisin hindama alles hiljuti. Või taipärased vürtsikad supid. Või rukola salatimaterjalina.

Igal reisil püüan tutvust teha ka selle riigi maitsetega, mitte kinni hoida vaid tuttavatest. Mis ei tähenda, et väärt maitseid ei saaks avastada päris kodu juurest, võõrastes kultuurides kümblemata. Eelmisel aastal tegi üks tuttav jahimees mulle väga toreda kingituse, kirjutades üles oma ahjuprae retsepti…
Uued maitsed ei asenda vanu lemmikuid. Kuid needki võivad igavesti meelde jääda. Hea toit, hea jook ja kenade inimeste seltskond – heade mälestuste kokaraamatus oleks see retsept kindlasti kirjas.
Maitse maailma! Jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email