Eiklas laiuv mürgiväli reostab vett (13)

Eiklas laiuv mürgiväli reostab vett

NAGU PÕRGU EESKODA: Eikla mees Arvo Sepp näitab meile katusealust, kus kirbe mürgihais ninna kargab. Foto: Sander Ilvest

“Kui te kuu aega tagasi kirjutasite Eiklast ja Koidula külas mahajäetud kolhoosiaegsete hoonete kompleksist, siis teadke, et see oli ainult tort. Kui te tordile kirssi ka peale tahate, siis tulge, ma näitan,” kutsub Arvo Sepp, kes õnnetuseks elab sellest nn Tšernobõli-objektist vaid mõnesaja meetri kaugusel Kaubi talus.

Lugu algas sellest, et mees tahtis enesele uut kaevu, vanas kaevus vett na vähevõitu. Kutsunud kaevumehed kohale ja need öelnud, et asi ei tasu ära: “Vaata, mis mürgiväljad sul siin ümbruses on! Need õlid, värvid ja väetisemürgid on selle maa nii ära rikkunud, et ilmselt on otsaga juba põhjavees.”
Tõsi, seda mäletab Sepp juba õndsast kolhoosiajast, et Eikla küla kaevudes olnud vesi kõlbmatu. Seda enam nüüd, kui reostusel pole otsa ega äärt.

Sepp juhib meid otse nende “kirsside” manu.
Kõigepealt majandiaegsesse tehnilise hoolde punkti, kus veel mõni aeg tagasi olnud kanalis ca kümnesentimeetrine õlikiht. Nüüd on see kadunud, teadagi kuhu. Õlipotsikud ja tünnid – mõnes loksub veel mingi vedelik sees – on ulakad poisid ümber lükanud.
Sepp teab, et see on koht, kus kolhoosi autod käisid õli vahetamas. Riiulil on veel lademes õhufiltreid, kusjuures mõned puhta uued.

Reostust on igal pool

Edasi jõuame sinna, kus vahepeal olid tegutsenud palkmajade ehitajad. Nendest meestest on mälestuseks jäänud terve hunnik puiduimmutusvahendite kanistreid ja tünne. Neid olnud terve õu täis, külaelanikud korjanud need ühte katusealusesse vähemasti kokku.

Teeme selgeks, et mõnes on veel täitsa väärt vedelik sees. Ja lõpuks siis see “kirsside kirss” – väetisekuur, millele lähenedes kirbe mürgihais ninna kargab. Poolikud väetise- või mürgikotid laokil, tünnid siingi poiste poolt lahti kruvitud ja ümber lükatud. Põrand pehmet läga täis. Mõnes roostes tünnis paistab olevat värv või oksool. Tont teab mis löga!
Igatahes on asi üle mõistuse hull. Seda kõike kirjeldada pole võimalik. Ja kangesti tuleb meelde see, kuidas me siis, kui vene sõjavägi lahkus, olime kangesti hädas nende lagastatud maaga. Aga nüüd? Kõik see laga ja reostus on meie oma inimeste tehtud ja meie Eesti Vabariigi ajal. Meie kõikide silme all.

Ametnikud ütlevad, et Eikla tondilossid on käinud käest kätte, et see maa seal on tükkideks jaotatud ja mitte keegi täpselt ei teagi, kelle omand täpselt kus asub. Seal on rämpsu Kaarma kolhoosi ajast, OÜ-lt Eikla Agro, vahepeal tegutsesid seal palkmajade ehitajad Housemaker OÜ-st ja lõpuks olevat kogu see kupatus Kelvingi kinnisvarabüroo käes.
Kokkuvõttes – üks suur ühislagastamine, mille likvideerijat ei leia. Ja kes selle lõpuks ära koristama peab?
Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer tunnistas, et tema polnud vähemalt eilseni olukorrast Eikla tondilossides üldse teadlikki. Lubas kohapeal ära käia ja asja uurida. Ent märkis siis, et kui tegu on ikkagi üldise heakorraga, siis on see Kaarma valla probleem ja nendel on võimalik sel juhul sekkuda.

Pool tundi hiljem täpsustas Haamer, et nende inspektor Aina Vaher on asjaga siiski kursis. “Meie poolt on omanikfirmaga, Kelvingi kinnisvarabürooga ühendust võetud ja nad on lubanud juulikuus kohale tulla. Siis saame võtta seisukoha, mida edasi teha,” rääkis Haamer.
Kelvingi kinnisvarabüroo omanikelt Saarte Häälel lehe trükkimineku ajaks kommentaari saada ei õnnestunud.

Vallaametnikul mõistus otsas

Kui Saarte Hääl aga Kaarma valla keskkonna peaspetsialistilt Kairi Niidilt kommentaari küsis, oli ametniku vastus: “Helistage keskkonnainspektsiooni lühinumbrile!” Nõustus siis, et olukord Koidula küla tondilossides on keeruline, sest seal on olnud erinevad omanikud, maa-ala on tükeldatud, erinevatel aegadel on mingites osades tegevus toimunud ja nüüd on pilt selline, nagu ta on.

“Eesti Vabariigi territooriumil on eraomand püha ja puutumatu ja seetõttu ei saa omavalitsus minna võõra inimese maa peale tegutsema omaniku nõusolekuta. See on sama teema, et inimene võib oma kodus garaažis väetist hoida ja mitte keegi ei saa talle seda keelata,” põhjendas Niit. Tema sõnul jagab KIK küll raha kolemajade lammutamiseks ja likvideerimiseks, kuid mitte üks asi ei sunni inimest seda raha taotlema, kui ta seda ei taha.
Kui jutt läks looduse ohtlikule reostamisele, soovitas ametnik: “Kui tahate kellegi peale kaebuse esitada, siis selle jaoks on Eesti politsei.” Niit tunnistas, et probleem on olemas, aga kuidas seda lahendada, selleks temal praegu lahendusi ei ole ja ta oleks tänulik sellele briljantse ajuga inimesele, kes õige lahenduse välja pakub.

Print Friendly, PDF & Email