Aeg, lootused ja tõde

Oli ootuspärane, et Vene keisri Nikolai II tütred Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia jõuavad oma eluga teatripubliku juurde, teadvusse. Jah, Kate Moira Ryan on selle jäädvustanud näidendis “Nikolai II tütred” ja nüüd on see esietendunud Kuressaare linnateatris (lavastaja Heiti Pakk).

Läksin teatrisse kõhklusega: kuidas küll suudetakse laval ajastusse sisse elada? Ikkagi 1918. aasta! Aga Markovi vahetekstid loovad kohe selle aja õhkkonna. Need vahetekstid Peeter Tammearu suurepärases esituses on väga kõnekad, olulised.

Trupp – Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova ja Karin Rask – oma mängu loomulikkuses mõjub kohe algusest peale sümpaatsena. Jah, näitlejate mäng on täpne, forsseerimata, sujuv. Poolehoid nende vastu kasvab iga minutiga. Kasvab noorte vastu, kel on omad lootused, oma tõde keerulise aja labürindis.
Nad on toodud Jekaterinburgi nn erakorralisse majja, kus neid jälgib valvuri terane pilk.

Nagu noored ikka, vaidlevad, rõõmustavad, unistavad kõik Nikolai II tütred. Samas tunnetavad, et pääsemist võib-olla ei tulegi. Ja see võib-olla on kogu tõde, mis pärsib noorte inimeste elurütmi.
Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia elavad üksteisele, tunnevad kaasa. Just Olgale kuuluvad sõnad: “Me pole ju üksi!” Aga nad on välisilmast äralõigatud. Ettepanek – põgeneda! See ei tule aga kõne allagi. Maria ütleb: “Meid võidakse põgenemisel maha lasta.” Ja Nikolai II tütred kannatavad vapralt edasi.

Kas ootasin lavastuses tütarde suursugusust, kõrkust? Ei, nad olid lihtsad, hoopis kuidagi tuhkatriinulikud. Jah, selline mõte läbis mind Tatjana mängu puhul. Kadus sõnapaari “keisri tütred” mõju. Nad oleksid nagu astunud meie aega, meie tänaste olude ja raskuste juurde. Jälgisin huviga, kuidas arenesid tütarde vaidlused, kasvasid unistused…
17. juulil 1918. aastal tapeti nad koos kogu perekonnaga Jekaterinburgis. Noorteni suur hirm oma saatuse pärast aga nagu ei jõudnudki. Jah, nad olid selleks liiga noored, liiga tugevad, liiga kaugel bolševismi ohust.
Ohvreid oli Venemaal tuhandeid. Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tšehhov oma “Kirsiaiaga”. Polnud siis ime, et unistati näitlejaks saamisest, ülikoolist… Nad ju tundsid ka Shakespeare’i, Molière’i loomingut.

Kirjandusmaailm on inimesi alati suuresti mõjutanud, nii ka Nikolai II tütreid.
Põgusalt tulevad esile ka tütarde suhted isa ja emaga. Markovi vahetekstid pingestavad lavastuse toonust ja rütmi vajalikul määral. Väga oskuslik leid!
Rohkem, kui võiks arvata, iseloomustab Olgat, Tatjanat, Mariat ja Anastassiat sisemine rahu. Vaid hetketi väljuvad nad sellest maailmast. Nad ei oska veel aduda oma olukorra tõelisust ja süngust nii tõsiselt, et see viiks nad meeleheitele.

“Nagu miljonid “tavalised inimesed” ajast aega, jäid ka tsaari neli tütart ajaloo sündmuste keerisesse ega saanud neid kuidagi mõjutada. Oma saatuslikul hetkel küsivad nad nagu miljonid inimesed üle maailma: kui Jumal on hea, miks ta lubab nii palju kurjust? Nad püüavad selle vastu protestida, kuid lõpuks peavad leppima sellega, et nad tapetakse lihtsalt sellepärast, et nendega ei osata midagi muud peale hakata.
Kas see ongi nende roll “suures mängus”? Just nagu miljonitel enne neid ja pärast neid? Autor laseb oma tegelastel selle nukra tõdemuseni jõuda ja sellega leppida. “Mitte uhkelt, vaid alandlikult,” ütleb lavastaja Heiti Pakk.

“Nikolai II tütred” on ausammas süütult hukkunud Olgale, Tatjanale, Mariale, Anastassiale.
Väga leidlik oli lavakujundus – napp, kuid paljuütlev. Muusikaline kujundus (Allan Kallaste) illustreeris lavastust ehk liiga tagasihoidlikult… Kuid siin võib vaielda.
Mitmed mu tuttavad väitsid küll, et lavastusest rahvatükki ei kujune, kuid ta peaks huvitama paljusid noori teatrivaatajaid. Just neid, kel elu üle sügavamaks juurdlemiseks põhjust ja tahtmist on.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email