Läbi kastemärja rohu (1)

Läbi kastemärja rohuPole vähimatki uudislikku väärtust sõnumil, et Eestimaalt on rohkesti äraminejaid. Minnakse üksikult, lahkutakse perekonniti – kuidas kunagi.

Ja kuhu iganes, sest maailm on täielt avali. Ning on igaühe oma südamesaladus, kui kalliks ta midagi-kedagi peab, teisisõnu öeldes, väärtustab. Sõnades võidakse ju olla tublid isamaalased, ent on iseasi, kas ollakse ka tegelikult. Üldteada on mitu avalikuks saanud juhtumit, kui kõrgel ja tulusal ametipostil teeninud inimesed on silmagi pilgutamata oma sünnimaa ja rahva reetnud.
Ent seekord keskendugem lahkujatele. Kui inimesel on kavatsus ära minna, siis ta ka läheb, tarvitatagu kui tahes veenvaid argumente, et veenda teda kavatsusest loobuma.

Rügamine sandikopikate eest

Ent eestlaste sundvähendamine 1949. aastal tähendas sedapuhku, niihästi täiskasvanutele kui ka teismelistele noortele, näljapajukil olles sandikopikate eest ränkrasket rügamist. Vaevalt teismeliseks saanud noorukina tuli sageli teha tööd, mis isegi täisjõus mehele olnuks paras katsumus. Näiteks kahehobusesahaga kündmine, mis nõuab täit mehejõudu.
Teadagi peetakse hobust taibukaks loomaks. Ning nii mõnigi on kaval ja vimkasid täis nagu inimene. Ja sama alatu. Kui niisugune hobune on ära tabanud – aga seda tabab kronu üsna kohe –, kes hoiab adrakurgi, et künnimees on jõu poolest na nõrguke, algabki trikitamine. Ent künnipoiss peab see aeg kogu jõust hoidma adrakurgi, ajamaks sirget vagu, endal ohja-aas kaela taga pingul. See omakorda tähendab, et hobune võib äkilist liigutust tehes künnipoisi pea kaela küljest lahti rebida.

Mätlikul heinamaal tuli käsivikatiga niita samas tempos täiskasvanutega. Kui vikati lüsi ei vasta niitja kasvule, olles liiga lühike või liiga pikk, tekitab sundasendis töötamine valu ja vaevusi.
Ohutustehnika nõuetest kinnipidamist õpiti igapäevaste töökogemuste varal. Kes on olnud pisut ettevaatamatu ja saanud veristada, on järgmisel korral ettevaatlikum. Näiteks võivad paljad varbad kergesti jääda looreha hoobade vahele. Sedagi juhtus mitu korda. Samas on loorehaga riisumine üks meelepärasemaid töid, lausa lõbus ajaviide, mida saab teha uhkes üksinduses. Just nagu laseks hipodroomil traavi, kuigi varbad on alatihti verised ja kärnas.

Moonakott oli kasinavõitu sisuga. Valdavalt olid “menüüs” keedukartulid, leib ja piim. Ja nõnda päev päeva järel. Maal noori inimesi, teismelisi sellal veel oli. Me ei kaevelnud ega kurtnud, kuid kokku saades oli üks omavahelisi vestlusteemasid kodukülast lahkumine.
Alguses linna, pärast kaugemale. Kui ainult saaks, siis kogunisti välismaale. Otsemaid, lühikestes pükstes ja paljajalu läbi kastemärja rohu!

Meie põlvkond lahkuda ei saanud

On üksjagu kahetsusväärne, et tookord, seega 50. aastail polnud võimalik sünnimaalt volilt ära minna. Sel juhul poleks tänases Eestis põhjust alatasa kurta, et eakad inimesed on ühiskonnale tüütuks tülinaks, lausa koormaks, kuna nende eest hoolitsemine on Eesti riigile ülimalt kulukas.
Mis 50-ndate põlvkonnal jäi olude tõttu tegemata, seda teevad tänased noored inimesed sünnimaalt ummisjalu lahkudes. Neil on ju äraminekuks igati lahedad võimalused. Hakka või nende suhtes kadedust tundma, ohates: “Oleksin ma ise poolsada aastat noorem! Kui oleksin, poleks mind enam Eestimaal. Kindel see!”

Tänased noored on igas mõttes taiplikud ja ettenägelikud. Näiteks lasteaia juhataja keelitab oma teismelist tütart tõsimeeli taani keelt õppima, sisendavalt rääkides: “Õpi ära taani keel ja mine Taanimaale elama. Kui ma vanaks saan ja pensionile jään, tulen ise Taanimaale ja lähen seal vanadekodusse. Ja sina hakkad mind seal vaatamas käima.”
Ega seesugust mõtteviisi saa üldse mitte pahaks panna, hukka mõista ka mitte. Pole ju miski uudis, et Eestimaa on laastatud ning laastatakse-rüvetatakse aina edasi. Bussiga sõites ei taha bussiaknast välja vaadatagi. Sest seal, kus enne oli mets, on nüüd haletsusväärne songitud tühermaa. Seda näha-vaadata on üpris masendav.

Tõsi, kas vaadata või mitte vaadata, ei muuda olukorda kübetki! Ja seepärast Eestist minnaksegi ära. Päriseks.
Samas püütakse meedia vahendusel eesti rahvale selgeks teha, kui vajalik on eestlastest sõdalaste viibimine Afganistanis. Et sel moel tagatakse Eesti Vabariigi julgeolek.
Huvitav oleks teada, kas need, kes nõnda väidavad, ise ikka usuvad omaenese sõnu? Kui usuvad, siis hüüdkem: “Tule taevas appi!”

Print Friendly, PDF & Email