Kõne Iffile: Täna räägime Eestimaad tabanud nostalgialaksust

Kui uurida, mis kontserdid tänavu Eesti lavadel toimuvad, võib sealt leida üpriski palju nostalgiat, vanu staare ja igikestvat muusikat. Nii on juba täna õhtul Kuressaares klaveri taga maestro Raimonds Pauls, aga eile oli näiteks Käsmus Tarmo Pihlapi mälestuskontsert ning koos Rock Hoteliga on peatselt lavalaudadele astumas selline rock´n´roll’i maailmanimi nagu Robert Gordon.

Minu meelest käib meie maast selline nostalgia üle lainetena. Eks kontserdikorraldajad vaatavad, milline punt või artist oleks paslik lavale tuua ning oma osa mängib siin ju ka see, milline generatsioon parajasti maksujõuliseks on saanud.
Kui Boney M on ilmselt esinenud juba kõikides maakultuurimajades, siis võib mingil hetkel arvata, et 60-ndad ja 70-ndad hakkavad ennast ammendama ning võetakse ette 80-ndad ja juba ka 90-ndad. 20 aastat peaks ju olema see aeg, mil nooruspõlve muusika järele nostalgia tekib ja tahetakse kuulata oma noorepõlve lemmikuid.

Ma räägin nüüd küll nagu kontserdiärimees, kuigi tegelikult ma sellest teemast midagi ei tea. Olen aga kogenud, et kui ülikoolid on läbi saanud ja vanust üle 30, hakatakse nooruspõlve iidolite kontsertidele karjakaupa jooksma. Olen ise esimesi tõelisi Lääne bände kohanud Rock Summeril ja see oli siis tõeline tase. Samuti on mul nähtud-kuuldud nii Rolling Stones, Tom Jones, Paul McCartney, samuti Rod Stewart, Procol Harum kui ka Joe Cocker.
Ilmselt toimib sama nostalgiamasin ka kohalikus plaanis. Kui võtta hiljuti lahkunud Vello Orumets, siis eks temagi elus oli aegu, kus tal suurt publikumenu ei olnud. Eesti on ju väike, publikut vähe ja ühest artistist kiputakse ruttu tüdinema. Kui ta nüüd aga oma viimast come back`i tegi, oli ta taas väga populaarne. Temast oli saanud legend ning siis ei pidanud ta enam tõestama, mida, kuidas ja miks ta laulab – kogu tema repertuaar läks sada protsenti peale.

Praeguse aja noored peavad tõesti kõvasti pingutama ja nad võivad välja anda ka 50 plaati nädalas, kuid keegi neid kuulata ei jõua. Selles mõttes tuleb noortel lauljatel palju pingutada, et ninaots vee peal hoida.
Kui aga rääkida nostalgiast laiemas plaanis, siis on see kindlasti üks vahend põgeneda igapäevaste murede, pealetungiva reklaami ja mille iganes eest. Nostalgia on mingi salauks, mille tagant saad kätte selle, mis on juba olnud. Ja mis siin ikka salata, noorusaeg on ju meie kõigi jaoks kõige ilusam aeg. Kui ma mõtlen, et meil on tulemas 45. klassikokkutulek, siis olen mina sinna ummisjalu jooksmas, sest tahan neid inimesi väga näha.

Kui rääkida aga mõne sõnaga kontsertidest, siis loomulikult läks mulle väga korda eilne Tarmo Pihlapi kontsert, olime ju Tarmoga väga pikka aega sõbrad ja esinesime palju ka koos. Samuti ootan põnevusega Õllesummeri lõppkontserti, mille kavas on minu lauldud laulud. See saab põnev olema, sest ei tea ju, kuidas võib mõnd mu lugu esitada Genka või Maarja-Liis või Jaagup Kreem või Ott Lepland.

Ja üks nostalgiline ettevõtmine on veel tulekul, Kukerpillide 40. juubelituur. Tänu oma vanemale vennale Taivole nägin väga lähedalt selle ansambli sündi ja võin täiesti raudselt kinnitada, et tegemist oli Eesti esimese superbändiga, sest sellist hullust, nagu käis kaasas 1. aprillil 1972 loodud Kukerpillidega, pole olnud ühegi teise bändiga. Kui ma ütlen, et tuhandeid kordi kuulati kodudes esimest Kukerpillide kuue looga plaati, siis need, kellel see olemas on, teavad, millest ma räägin.
Lõpetuseks ütlen aga, et rahvale on selliseid nostalgialakse vaja ja ega artistilgi pole paha aeg-ajalt selja taha vaadata.

Print Friendly, PDF & Email