Kas külaelu on tõusuteel? (4)

Kas külaelu on tõusuteel?Mõtlesin tükk aega, kas kustutada pealkirjas esimene sõna ja lõpust küsimärk, aga otsustasin olla alalhoidlik ja jätta nii, kuis on. Mind on hakanud tõsiselt häirima iga päev raadiost, televisioonist ja trükimeediast tulevad arvamused ja sõnavõtud külaelu paratamatust hääbumisest.

Tänagi kuulsin, kuidas raadios üks uljaspea kuulutas, et Eestimaale jääb ainult kaks linna ja ülejäänu on tühermaa. Eesti on üle elanud igasugu vintsutusi, eriti maainimesed, ja ometi on nad maa küljes küünte ja hammastega.

Vabariigi taassünd tõi palju ehmatavat

Kardan, et nii hästi ei hakka maarahvas niipea elama, kui möödunud sajandi 80. aastatel. Maarahvas ehitas uusi maju, ostis autosid, koolitas oma lapsi ja käis sanatooriumides, puhkekodudes ning ekskursioonidel niihästi idas kui ka läänepoolsemates maades. Kes ei olnud tegev põllumajanduses, sai tööd ja leiba suuremate linnade tehaste tsehhides. Kes seda kõike jäigalt eitab, on liiga noor, et midagi mäletada, või pimestatud mõnest uuest ideoloogiast.
Vabariigi taassünd tõi maarahva ellu taas nii palju uut ja ehmatavat, et siiani pole sellest üle saadud. Mul on meeles 1990. aastate alguse kevadõhtu, kui mu kodust otsis öömaja värske vabariigi ühe ministeeriumi aseminister, kes tahtis järgmisel päeval edasi sõita Mustjala kanti oma vanaisa talu tükeldamise plaane tegema.

Vanaisa oli higi ja vere hinnaga üles ehitanud Saaremaa mõistes korraliku, 70-hektarilise talu. Küllap oleks oma talu kaotanud ja ise aastaid Siberis vaevelnud vanaisa rõõmustanud vabariigi taassünni üle, kuid vaevalt oma järeltulijate üle. Nimelt tahtsid kõik 17 järeltulijat talust oma tükki. Küsisin aseministrilt, kas siis vahmiilis ei leidu ühtki põllumajandusega tegeleda tahtvat inimest ja kas teised 16 osanikku ei võiks oma tükikesi loovutada. Vastuseks sain jäiga ei.
Tegin sellest ja hilisematest maavaidlustest järelduse: eestlane on ja jääb veel kauaks “oma maatüki” ihalejaks, mõtlemata, mida selle maaga peale hakata.

Nüüd, 20 aastat hiljem, on hakanud midagi nagu liikuma. Õnneks on meie maile ilmunud niisugused visionäärid nagu suurärimees Joakim Helenius, kes uskudes Eesti põllumajanduse tulevikku, teeb selle nimel palju. On tekkinud ka paarsada korralikku tootmistalu, edukalt tegutseb mitu ühistut.
Häda sunnil on nutikad maainimesed loonud endale ja oma lähedastele töökohti mitmesugustes nišiettevõtmistes. Ja loomulikult käivad tuhanded tööl nii oma maa linnades kui ka võõrsil. Nagu muiste ja mullugi. Jälle meenuvad lood kraavihallidest, Riia ja Peterburi linna tänavate sillutajatest või kirikuehitajatest, suilistest ja sulastest Suurel maal. Peame aru saama, et ajalugu ei arene tõusvas joones, vaid spiraali mööda.

Noored tegutsevad innuga

Pädaste küla on üks näide ja üks võimalik arengumudel. Kui kurdetakse, et talud jäetakse maha ja külad tühjenevad, siis Pädastes on vabariigi taassünni järel ehitatud juba üheksa maja, ehitamisjärgus või kapitaalselt ümber ehitamisel on praegu viis.
Teadagi toob Pädastele kuulsust mõis oma viietärnihotelli ja luksusliku Alexandri restoraniga. Ent ka sellest oleks vähe abi, kui külaelu ümberringi soikuks ja kaugelt tulnud külalisi võtaksid vastu lagunevad taluhooned.
Ülemöödunud talvel hakkas üks külas töötupuhkust pidav noor inimene talvevaikuses talusid pildistama ja neid oma “näoraamatusse” üles riputama. Talle hakkasid vastama külas elavad või puhkavad noored.

Möödunud suveks olid noorte kontaktid juba nii tihedad, et otsustati midagi koos ette võtta. Eestimaad mööda rännates oli neile silma jäänud, et mõnel pool on taludel nimesildid. Kena endal vaadata ja sõbral hea üles leida. Kogunetigi keset küla, saeti paraja pikkusega lauajupid, värviti vastavalt majaomaniku soovile, kirjutati peale talu nimi ja lisati peremärk või mõni ornamendidetailike Muhu mustritest. Ka nendele peredele, kus ainult vanakesed, tehti silt. Noored askeldasid usinasti päev läbi ja vanemad hoolitsesid selle eest, et tühi kõht tööindu ei jahutaks.
Nüüd tervitab tulijat iga värava taga või majanurgal eredates Muhu värvides maja visiitkaart.

Tänavu kevadel hakkasid noored juba aegsasti mai alguse talguid ette valmistama. Otsustati korda teha Pädaste ranna supluskoht ja külaplats, kus kunagi külakokkutulekuid peetud. Kõigi üllatuseks tuli kokku üle 30 inimese, teiste hulgas mõisahärra Imre Sooäär. Noored tegutsesid üksmeelselt ja valla saadetud suppi söödi lõkkeplatsi ümber suurima mõnuga. Nüüd plaanivad noored augusti teisel laupäeval külakokkutulekut.

Kõik need ettevõtmised näitavad, et külaelanikud on tunnetanud oma osaluse vajalikkust külaelu edendamisel. Meil kõigil on hea meel, et külavanem Marve Järvel aktiivse noore inimesena jätkub jõudu ja tahtmist külaelus kaasa lüüa.
Ma ei usu, et põllumajandus hakkaks suurelt arenema nendel paepealsetel maatükikestel, küll aga kujutan ette, kuidas üha rohkem kerkib puhkemajasid Pädaste lahe äärde, kus nii vanade Pädaste elanike järeltulijad kui ka uustulnukad oma tervist taastavad ja Muhu kaunist loodust naudivad. Ka see on esialgu üks maaelu edendamise viise. Ja kodanikuaktiivsuse arendamine samuti.

Print Friendly, PDF & Email