Juhtkiri: Unustamine oleks kuritegu

Täna on leinapäev, on küüditamise aastapäev. 1941. aastal jäi Saare maakond kahe nädalaga ilma 1272 inimesest. See on suur arv, sest kui võtta seda tänases mõõtmes, teeb see kokku enam-vähem sama palju, kui elab praegu inimesi Salme vallas või Torgus ja Lümandas kokku. Toona oli 1272 umbkaudu veerand Kuressaare elanikest.

Need ei ole pelgalt arvud, nende taga on saatused. Peresid, keda punavõimude repressioonid puudutamata jätsid, oli ju vähe – lisaks 1941. aasta küüditamisele vähendas meie rahvaarvu 1944. aasta suur põgenemine, 1949. aasta läks aga ajalukku märtsiküüditamise aastana. Lisaks toimusid arreteerimised ja muud moodi arveteõiendamised. “Teadmatus homse ees” ja “hirm” olid need märksõnad, mis saatsid meid veel aastakümneid.

Kui mõni tahab nüüd öelda, et milleks jälle sellest küüditamisest rääkida, siis vastaks: toonaste sündmuste unustamine oleks kuritegu. Mõelgem sellele, kui süütame täna küünla oma lähedase mälestuseks või kujutleme, kuidas meie memmel seal kaugel Siberis tegelikult elu oli, kuidas ta lapsi kasvatas, kuidas igapäevase eluga toime tuli.

Print Friendly, PDF & Email