Läki Käsitöösahvrisse ja Musta Jala galeriisse (1)

Läki Käsitöösahvrisse ja Musta Jala galeriisse

SÕBER MANDRILT: Kunstnik Navitrolla haaras ettepanekust Mustjalas oma töid näidata kohe kinni. Autor: Peeter Kukk

Ühe kunstigalerii pidamine on keeruline asi, eriti keeruline võib see olla väikeses maakohas, nagu seda on Mustjala. Aga kui galeriiga liita kokku Käsitöösahver ja tegijate suur tahe, saab asja küll. Sellisele veendumusele jõudsid ilmselgelt kõik, kes läinud neljapäeval Mustjala tee ette võtsid ning Käsitöösahvri ja Musta Jala galerii taasavamisele tunnistajaks olid.

Tegelikult on mõlemal – nii sahvril kui galeriil – selja taga juba aastatepikkune ajalugu ja koos moodustavad nad toreda terviku. Käsitöösahvris, kus teelisele ka sööki-jooki pakutakse, on kõrvuti käsitöö ja kunst. On ju käsitöö samuti kunst ja kunst heas mõttes käsitöö. Tõsi, masu jättis tegevusse mõneaastase pausi, kuid perenaine Riina Allik on veendunud, et just nüüd tuleb uuesti alustada. Sest teisiti lihtsalt ei saa: “Ma ei ole ülemäära optimistlik, ma ei usu, et kõik hakkavad nüüd kohe ja palju kunsti ostma, aga need kolm pausiaastat näitasid, et midagi on Mustjalas puudu.”

Allik lisas, et on seda galeriid pidanud ka enda jaoks. “Olen siia valinud pilte, mis mulle endale meeldivad, ning aastatega on tekkinud head suhted mitme kunstnikuga, ilma kelleta ei kujutaks seda galeriid ettegi.”
Kõik sai päriselt alguse käsitööesemete müügist endises meiereis paikneva elamise moosisahvris ja esikus. Sellest siis ka nimi – Käsitöösahver. Aasta oli siis 1995.
“Aasta hiljem tegime väikese laienduse ja olime maakonnas ühed esimesed, kes hakkasid pakkuma turistidele kodus toitlustamist. Maja alumisel korrusel tegutses siis veel kompleksteeninduspunkt,” meenutas Allik. “Hiljem avanes võimalus vallalt maja alumine korrus ära osta ja 1997 läks ettevõtmine juba täie hooga käima.”
Praeguseks on majapidamisest juba järgmine remont üle käinud ja vana tuletõrjeautogaraaži, kus praegu asub galerii suur saal, ei meenuta enam miski. Just selles ruumis avaski 2000. aastal uksed Musta Jala galerii.

Taasavamine kodune, kuid esinduslik

Taasavamine oli koduselt armas ja samas esinduslik. Huvilisi oli palju, nii kohalikku rahvast kui ka kunstisõpru Kuressaarest.
Oma uute õlimaalidega oli kohal Navitrolla. Kunstnik tunnistas, et haaras ettepanekust Mustjalas oma töid näidata kohe kinni. “Ma ei ole oma armsal kodumaal juba iidamast-aadamast näitust teinud,” lausus ta, lisades, et Mustjalga toodud tööd on maalitud läinud talvel Portugalis.

“On väga vahva, kui saab oma töid näidata ka sellistes väikestes toredates galeriides,” leidis kunstnik. “Ma imetlen selle galeriipidaja sitkust ja jätkusuutlikkust, et ta viitsib sellega tegeleda, näidata pilte, olla kunstis sees ja anda inimestele võimalus näha kunsti oma kodukülas. Mul on selle üle kohutavalt hea meel.”
Üle hulga aja on oma loominguga välja tulnud tekstiilikunstnik Aili Jung.
“Ma ei mäleta aega, mil meie Käsitöösahvris oleksid puudunud Aili tööd,” kinnitas galerii perenaine oma häid suhteid hinnatud tekstiilikunstnikuga.

Lisaks nimetatutele näeb galeriis veel Külliki Järvila, Vladimir Baciu, Ašot Jegikjani ja teiste kunstnike loomingut.
Avamisele lisas luulevärvi Contra, aga tema etteaste vääriks juba omaette kirjatükki.
Mustjala on üks kummaline koht. Siin on suisa kaks kirikut – nii luteri kui ka õigeusu oma. See on Saaremaa tingimustes lausa haruldane, märkis avamist Saaremaa muuseumi poolt tervitama tulnud Raul Salumäe. Küllap on siin muudki erilist ja kindlasti erilisi inimesi, kes teevad erilisi asju. Ja eriline on sahver-galerii kooslus igal juhul.

Print Friendly, PDF & Email