Enamik koduse terrori eest pagenuid naaseb koju

Enamik koduse terrori eest pagenuid naaseb kojuKuigi laste- ja naistevarjupaik Laurits tegutseb Kuressaares 2001. aasta detsembrist, leidub veel praegugi neid, kes küsivad: kas meie maakonnas ikka on sellist varjupaika vaja? Koduvägivald ei ole meil ju ometi probleem.

2006. aastast varjupaigas töötanuna võin kinnitada: jah, varjupaika on vaja. Ning koduvägivald, lähisuhtevägivald on aktuaalne teema ka Saaremaal.

Lähisuhtevägivalla juhtumite arv pole meil aastatega küll oluliselt tõusnud, ent vähenenud samuti mitte. Meilt on hakatud lihtsalt rohkem abi otsima. Ehk seetõttu, et koduvägivallast räägitakse aina rohkem.
Aasta jooksul satub meile abivajajaid paarikümnest poo-lesajani, pool neist kindlasti naised. Ülejäänud on hooletusse jäetud lapsed, kelle toovad siia naabrid või politsei ja kelle vanemad on purjus või pidutsevad kuskil. Sageli on nende laste suhted vanemate või kasuvanematega keerulised.
Pool neist naistest-lastest, kes on aasta jooksul varjupaika tulnud, satuvad siia korduvalt.

Ohvreid on igasuguseid

Vägivallaohvrile otsa vaadates ei pruugi aimata, et tegemist on inimesega, keda kodus terroriseeritakse. Kui peksujälgi just ei paista. Kui temaga aga rääkida, võib sellest aru saada küll: tema enesekindlus ja eneseusk on niimoodi maha tallatud, et sellest on järel vaid riismed.
Millised on need naised, kes Lauritsasse satuvad? Üldistusi siin teha ei saa. On nooremaid ja vanemaid, madalama ja kõrgema haridusega, erineva majandusliku taustaga. Paljude juhtumitega on seotud alkohol, aga see ei ole enamasti vägivalla põhjus, pigem vallapäästja. Abiotsijaid on ka mandrilt.
Kord tuli meile kaheksandat kuud rase naine, kes oli mehelt peksa saanud. Ühe lapse oli ta peksu tagajärjel juba kaotanud, aga läks ikka mehe juurde tagasi, sest leidis: lapsel on ju isa vaja. Ta oli kindel, et kui laps sünnib, siis mees kohe muutub. Mis temast edasi sai, ei tea, ta ei olnud kohalik.
Üks naine saabus oma vastsündinud lapsega otse sünnitusmajast, kuna koju ta naasta ei tahtnud, aga kuhugi mujale tal minna ei olnud. Tema alustas otsast ning nii palju kui tean, on tema elu praegu korras.
Lauritsast on abi otsinud vanemad prouad. Seni kõige vanem klient oli 96-aastane naine, on olnud ka paar 93-aastast naist. Eakamad naised ei pruugi tingimata olla oma abikaasa või elukaaslase ohvrid – vahel on tümitajateks pojad.
Tavaliselt toob meile kliendi politsei või tuleb naine ise – on järsku jõudnud selgusele, et midagi muud enam üle ei jää, peab ära tulema.

Kord löönud, lööb veel

Kui mees on esimest korda käed käiku lasknud, varjupaika kindlasti veel ei tulda. Ikka usutakse, et esimene kord jääb viimaseks. Seda enam, kui mees andeks palub ja lubab, et selline asi ei kordu. Paraku kipub vägivaldsus vaid süvenema ning see, kes on korra juba löönud, lööb veel.
Meile on tulnud peavarju otsima naised, keda on lausa aastakümneid vaimselt või füüsiliselt terroriseeritud. Jah, tulevad ka vaimse terrori ohvrid. Kunagi ju ei tea, kust jookseb piir, millal vaimsest vägivallast saab füüsiline. Ja tihti on vaimne vägivald veel hullem.

Nooremad naised usuvad, et mees muutub, kui teda armastada, vanemad on lihtsalt harjumuses kinni. Ja mehest on ju kahju ka: mul on raske, aga temal võib-olla veel raskem. Mehe vägivaldsust peetakse ka haiguseks.
Sageli tunneb hirmu all elav naine end süüdlasena: ise käitusin valesti, kõrvetasin toidu põhja, ei saanud millegagi hakkama… Ma ei väärigi paremat elu.
Oma naisi tümitavad ja alandavad mehed käituvad väljaspool kodu tavaliselt viisakalt. Sageli ei usu ka lähedased, et nii tore ja abivalmis mees võib oma naist ja lapsi hirmu all hoida.

Kui peres kasutatakse vägivalda, on sellega paraku alati seotud lapsed – nad näevad seda ju pealt. Tihtipeale kordavad vägivaldsetest peredest lapsed tulevikus sama peremudelit – nad ei ole ju teistsugust, õiget pereelu näinud.
Alati ei pruugi lähisuhtes vägivallatsejad olla mehed ja ohvriteks naised – juhtub ka vastupidist. Ja meestel on abi otsida veelgi raskem, nad tunnevad veelgi rohkem piinlikkust. Meiegi ukse taha on tulnud paar katki löödud ninaga meest, aga pärast plaasterdamist oleme nad minema saatnud – Laurits on ju naiste- ja lastevarjupaik.

Uus elu kolmandikul

Kui abiotsija Lauritsasse tuleb, pakume talle kõigepealt sooja teed ja laseme rahulikult istuda. Kas ta soovib juhtunust rääkida või mitte, on ta oma valik. Tavaliselt tahetakse end võõrale inimesele avada ja räägitaksegi, tundide kaupa. Sellest on aga juba suur abi – nii kuuleb rääkija end kõrvalt ja ehk küsib endalt: miks ma juba varem ära ei tulnud? Miks olen kakskümmend aastat kannatanud ega ole varem abi palunud? Kui ta soovib, võtame ühendust tema elukohajärgse sotsiaaltöötajaga, ohvriabiga. Soovitame minna psühholoogi juurde.
Need naised, kes on varjupaika tulnud, elavad siin tavalist elu – teevad süüa, käivad tööl, hoolitsevad oma laste eest, kui need on kaasa võetud. Lapsed käivad siit koolis või lasteaias.

Uut elu, nii-öelda puhtalt lehelt on alustanud ehk kolmandik siit abi otsinud naistest või veelgi vähem. Enamik läheb siiski tagasi koju, sellesama vägivaldse mehe juurde. Ollakse ju mehest majanduslikult sõltuvad või mõeldakse: parem selline isa, kui üldse isata üles kasvada. Peret püütakse kõigest hingest koos hoida.
Tagasi pöörduma paneb ka hirm tundmatu tuleviku ees – kuna naise enesekindlus on maha tambitud, arvab ta, et ei saa üksi hakkama. Tavaline on mõtteviis: “Ma olen eikeegi, olengi väärt seda, mis minuga toimub.”
Kardetakse ka meie väikese kogukonna negatiivset suhtumist, et naine ise on juhtunus süüdi. Kuna vägivaldne mees on osav manipuleerija, võib ohver tunda ka hirmu: kas tapab tema mind või ennast, võtab lapsed minult ära või teeb neile halba.

Need, kes on alustanud otsast, on võtnud oma lapsed ja läinud hoopis mandrile.
Uuesti otsast alustada ei ole lihtne, aga enamasti on see ainus väljapääs.
Nendelt naistelt, kes on meilt läbi käinud, kuigi palju tagasisidet pole. Siia sattumist enamasti häbenetakse.
Mida teha, et koduvägivalda poleks nii palju? Kindlasti mitte sellest vaikida, vaid abi otsida. Kui peres pole asjad korras, ei tohiks pead liiva alla peita ka lähedased, naabrid. Sellistel puhkudel tuleb abi otsida – politseilt, ohvriabilt, meilt.
Kel abi vaja, leiab Lauritsa varjupaiga üles. Meie telefoninumber on 45 33 205.

Print Friendly, PDF & Email