Kuressaares pole kuldsem kui Ruhnus

Mõni aeg tagasi õhkas üks tuttav: “Oh, kuidas tahaks elada kusagil väiksemal saarel!” Nii rahulik ja kena ja üleüldse. Kui sellist juttu mõnele ruhnlasele rääkida, võib päikesest põlenud palgel kerget muiet märgata.

Kuressaares pole kuldsem kui Ruhnus

VASTALISED: Ringsu sadamas uudistavad Runöt (vasakult) Iti, Tuule ja Leeke. Taamal on sildumist seiramas sadamakapten Priit Kapsta. Kai peal ootamas poeomanike autod.

“Vene aja lõpus poolteist kuud,” meenutab üle veerand sajandi tagasi Ruhnu saarele komandeeringusse tulnud Udo Mägi. Jutt käib sellest, kui kaua on keset Liivi lahte asuva saare rahvas kõige kauem muust maailmast ära lõigatud olnud.

Muide, Udo komandeeringust on saanud vahepeal päriselu. Nüüd hoolitseb ta selle eest, et saarel oleks elekter. Ehk siis töötab jõujaamas, nagu elektrijaama saarel üsna tihti nimetatakse. Selliseid Ruhnu tulemisi on olnud teisigi. Kes tuli komandeeringusse, kes niisama külla, kes leidis töö lehekuulutuse peale. Üks kolleeg mainib hiljem, et sellest saaks hea raamatu, kui nüüdsete ruhnlaste eelmised elud ja saarele sattumised kirja panna.

Uus laev

Ruhnlastel on uus laev. Valge. Puhas. Särav. Nii uus, et isegi meeskond sõidab alles esimest vahetust.  Üks päev Ruhnust Roomassaarde ja tagasi, teine päev Ruhnust Pärnusse ja tagasi. Katamaraan kihutab saare poole, valge vahujutt taga. Näeb välja, nagu suur lind lehvitaks kogu aeg tiibu. Kapten Kalle Kamm pole suurem asi jutumees. Istub sillas, hunnik nuppe ja kange käepärast, ise nõjatub tooli käetoele ja vaatab kaugusse.

 

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest. Telli leht siit.

Print Friendly, PDF & Email