Peenramaa inimesed Põhjala päikese all (1)

Päike käib kõrgelt. Vaatamata sellele mähib meid endasse külm niiskus. Ilmselt tuleb see nähtus sellest, et Põhja-Jäämere jää on globaalse soojenemise tagajärjel sulama hakanud. Tunneme end ebamugavalt ka aprillis, kui sulab meie kohalik Liivi lahe jää.

Peenramaa inimesed Põhjala päikese all

Need on ilmamuutuste märgid, mis lubavad meile niiskemaid tingimusi rohukasvuks ja karjakasvatuseks. Juhul kui viimaseks tegevuseks leidub maal veel inimesi. Oleme ju muutunud tühikargajateks taskute täitmise lootuses. Küllap see juhtus juba varem. Külade silmnähtav tühjenemine algas tegelikult juba 1949. aasta varakevadel.

Tollel kevadel olin tiku- ja ketipoisiks Annuse Mihklile, kes täitis vastasutatud Jursi kolhoosi juhatuse otsust: mõõta kolhoosiperedele 0,6 hektari suurune õueaiamaa lapike. Mõne aasta möödudes, kui endise talu salved said tühjaks, päästis see lapike inimesed näljasurmast. Ja lapsed, kui alles oli üks piimalehm ja kartulitest kosuv seapõrsas.

Saabus ju selline aeg, kus traktorijaama traktorid pöörasid põllul sügavkünniatradega sajandeid tekkinud huumuse alla vaopõhja ja alt kruusase räha üles, milles vili ei võrsunud ja saagid vähenesid kaks korda. Ka loomad kannatasid näljahäda.

Peenramaa vanus vähemalt 3000 aastat

Ka nüüd, kuuskümmend aastat hiljem, varitseb inimesi nälg. Ülerahvastatud maakeral elab miljoneid inimesi alatoitluse tingimustes. Lapsed surevad tühja kõhtu kannatades.

Meie väikese Põhjala vabariigi rahvas ei kannata niivõrd tühja kõhu kui tööpuuduses virelemise, kasutu eluviisi ja täitumatute unistuste tõttu. Eriti maakohas olevat elu ammendunud. Tõsi see on, haritud inimene oskab soovida kasutada õpitut, nähtut ja kuuldut, jõudmata oma töö viljadest rõõmu tunda.

Mäletan veel neid külainimesi, kes ei soovinud kusagilt paremat otsida. Neil oli oma maja, oma õu ja aed ning peenramaa. Neil olid haritud põllud, hooldatud metsad ja tarastatud karjamaad. Selle varanduse seas oli tähtsal kohal peenramaa kui mitmekesise tervisliku toidu tootja.

Peenramaa tekkis juba vähemalt aastat kolm tuhat tagasi, kui inimesed Saaremaal muutusid paikseteks ja hakkasid põldu harima.

Esimene põllulapike oli ümmargune saat ehk külvimaa, mis puhastati kividest. Nendest kividest tehti raunad ja esimesed kivipiirded. Viimased pidid kaitsma pahade vaimude ja ka hulkuvate loomade eest. Selliste kiviaedade puhul märgati, et kevadel ja suvel soojendab päike päeval kive, öösel levib nende soojus aga üle saadu. Külvatud vili valmib kiviaedade vahel erksamini ja varem. See jõuab enne niiskete ööde tulekut augustis säilituskuivaks saada.

Vanadelt, rohkem kui kahesaja-aastastelt külakaartidelt loeme: toatagune saat, linasaat, tammealune saat ja nii edasi. Ruhnu saarel on Parsi pool veel tänaseni näha ümmarguste, kividega piiratud saatude asemed. Eraldi kiviaedadega piiratud kodulähedased saadud olid ka kartuli, lina ja kanepi kasvatamiseks. Lina- ja kanepisaadu ääres oli lastel mängimine keelatud.

Taimemaa ja peenramaa eralduvad hiljem. Taimemaa ehk taimeaed, mis paiknes tavaliselt kuuri lõunapoolses küljes, piirati kõrge ja tiheda sarapuuokstest pistandaiaga ja täideti igal sügisel hobusesõnnikuga, mis kaeti puhta, umbrohuvaba mullaga. Varakevadel külvati sinna kapsa-, kaalika- ja punapeediseemned. Varakult tugevaks kasvanud taimed istutati sarvloomade sõnnikuga väetatud peenramaale, mis paiknes kiviaedadega piiratud parasniiskel kohal. Sinna külvati ka porgandi-, tubaka- ja haruldasemate taimede, spinati ja salati seemned. Tomatitaimede kasvatamine läks moodi alles möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Vanemad inimesed neid eriti ei söönud. “Va limad” öeldi tomati viljade kohta.

Peenramaalt umbrohu väljanoppimine kuulus laste töökasvatuse alla.

Hirm taimekaitsemürkide ees

Põhjala suve õnnistava päikeseenergia salvestamiseks arenes ka vaoviljelus. Teatavasti on harkadraga vaotatud mullapind justkui gofreeritud. Pindala suureneb, mis omakorda neelab rohkem valgust ja soojust. Saak valmib seejuures 8–10 päeva varem. Sama eesmärki peab silmas ka aiasaaduste kasvatamine kergelt kuhjatud  peenral.

Hoolitsevaid peenramaainimesi kohtasin ka tänavu kevadel turult taimi ostmas. Ja mitte ainult kiratsevalt Kuressaare kesklinna turult, vaid ka Talli tänaval Agro kaubahallide ees ning linna lähistel taimekasvatustaludes.

Labidaga haritavaid peenramaid on Kuressaares hulgi. Suur osa maast on küll muru all ja on kujundatud iluaedadeks, kus õhtuti ja puhkepäeviti põrisevad muruniitjad.

Loodetakse, et Säästumarketist saab aed- ja juurvilja soodsa hinnaga. Aga me ei tea, mille abil ajatatakse Hispaania, Hollandi või Poola kasvuhoonete ja peenarde saadused. Meil valitseb põhjendatud hirm taimekaitsemürkide ees, sest keegi ei taha noorelt surra.

Mäletan, et minu nooruses seda probleemi polnud. Kuressaare lõunapoolse osa majaperenaised kasvatasid turule viidavaid saadusi mahenormi kohaselt – sõnniku ja kompostiga. Juba varakevadel külvasid nad madalatesse lavadesse kurgi-, kõrvitsa- ja tomatiseemneid, harvendasid marjapõõsaid ja panid maha varased kartulid. Kaup veeti rikkaliku valikuga turule kärudega. Vene ohvitseride naised ostsid need kiiresti tühjaks. Eriti minev kaup oli hapukurk, karusmarjad, tomatid ja maitseroheline.

Kuressaare on ju minevikus arenenud aedlinnana, kus elamukrunt pidi juba tsaariajal olema 2400 ruutmeetri suurune. Alles nõukaajal tehti linlastele selgeks, et kõike saab poest. Elamiseks kõlbab 400–800 ruutmeetrisest maatükist. Aga võta näpust. Poest polnud kõike saada. Praegu saab, aga see on üle võimete kallis. Eriti pensionärile. Ja tulebki pensionäridel hoolsalt maad harida ja külvata nagu muistegi. Küllap noored eeskujust nakatuvad ning saavad aru, kuidas kasvab Põhjala päikese all tervislik toit. Või hiilib ligi arusaam, et kodus on ka võimalik elada ja töötada.

Print Friendly, PDF & Email