Juhtkiri – Laulu ühendav jõud

Laulu tähtsust alahinnata ei või ega saagi. Ema unelaulust saab kõik alguse, edasi tulevad lasteaia- ja koolilaulud, sünnipäeva- ja seltskonnalaulud, ärasaatmise, tuleku- ja minekulaulud. Ning need, kes mõne maakonna, linna, küla või pealinna laulukaare alla mingil põhjusel ei mahu, saavad laulu võimsast jõust osa lauljatele kaasa elades.

Me tavatseme öelda, et veidi enam kui 20 aastat tagasi laulsime ennast vabaks – see võib olla ju ka lihtsalt ilus legend, asjade selline kokkusattumus, kuid ometi on kooslauldud laulus mingi ürgne jõud – miks siis muidu me esivanemate loitsusid ja regivärssegi võib tänases päevas pidada maagiliste laulude kilda kuuluvaks.

Kuid vähem oluline ei ole ka see, et poolteist sada aastat tagasi olid just laulutaadid ja kirjamehed (kelle hulgas oli ju ka mõni naine!) need, kes rahva orjapõlvest äratasid, ja tänagi võime uhkusega rääkida toonasest ärkamisajast, eestlase iseteadvuse sünnist.

Kindlasti peavad saarlased oma ühislaulmise traditsioonide eest tänusõnu ütlema Anseküla kirikuõpetajale Martin Körberile, kelle sünnist möödub tänavu juulis 195 aastat. Esimene pidugi peeti maha niimoodi, et lauldi laule Martin Körberi 1862. aastal ilmunud laulikust “Sõrvemaa lõokene”.

Muide, esimese üldlaulupeoni Tartus oli siis jäänud veel kuus aastat.

Print Friendly, PDF & Email