Rahvusvahelise noortevahetuse projekti raames mais Sitsiiliasse lennanud noortel kästi soojal maal valida, kas nad osalevad maffiavastases protestis või vaatavad ise, kust öömaja ja süüa leiavad.
Foto: erakogu
Saaremaa noori kutsus Kuressaare noorte huvikeskuse kaudu Sitsiiliasse sealne Fondazione Giovanni ehk Francesca Falcone fond. Saare noorte saatjana kaasas olnud noorsootöötaja Annika Väälma sõnul arvasid nemad, et tegemist on täiesti tavalise noortevahetusega, nagu need seni ikka on toimunud. Projekti teema oli sel korral organiseeritud kuritegevuse, sh maffia vastu võitlemine.
“Alguses viskasime nalja, et näe, lähme maffia juurde, ja ei osanud arvatagi, et sel asjal nii tõsi taga oli. Fond, kes meid võõrustas, osutus aga tulihingeliseks maffia vastu võitlejaks,” tõdes Saarte Häälega kõnelenud Väälma.
Paraku sattus noortevahetus täpselt sellele ajale, mis on lõunaitaallaste jaoks ääretult tähendusrikas. Nimelt tappis maffia seal 20 aastat tagasi pommirünnakus kohaliku karmi kohtuniku Giovanni Falcone, kes oli korraga sadu maffiamehi trellide taha saatnud. Teatud seltskonnale see ei meeldinud ning nõnda Falcone oma otsa leidis.
Täielik sõjaseisukord
Annika Väälma sõnul läks kogu mäsu lahti sellest, kui mai teisel poolel pandi Falcone surmapäeva märgiks Brindisis ühte kooli pomm ning hukkus 16-aastane tüdruk.
“Paanikat tekitas see, et kool, kus pomm pandi, oli sama fondi kool, mille kaudu meie Sitsiiliasse läksime,” selgitas ta. See sündmus mõjutas temperamentseid kohalikke kõvasti – alustati protestiaktsioone.
Saarlastele oli projekti raames kavandatud väljasõit Napolisse nn protestilaevaga, kuid see osutuski noorsootöötaja sõnul sõna otseses mõttes omaette protestiaktsiooniks. “Kuna maffia oli aga märku andnud, et selliseid aktsioone ei tasu seal parasjagu eriti korraldada, oli meil suur hirm,” tunnistas Väälma. Tema sõnul valitses Sitsiilias täielik sõjaseisukord – politsei, päästeteenistus ja muud instantsid toodi kiiresti tänavaile. “Igal nurgal oli politseiauto, kopterid lendasid linna kohal pidevalt. See oli päris hull,” lausus ta.
Väälma rääkis, et kui saarlased ütlesid, et nad ei soovi protestilaevale minna, algasid ebameeldivused. “Organisatsioonist öeldi meile sisuliselt, et siis on meie oma asi, kus ööbime ja kuidas süüa saame.”
Seepeale otsustasid saarlased ikkagi laevale minna. Väälma tõdes, et korraldajad ise olid samuti mõnevõrra hirmul, kuna polnud kindlust, et laevaga midagi ei juhtu. “Seda on sõnadega nii keeruline edasi anda, mida tundsime. Kartsime oma elu pärast ikka koledasti,” kinnitas ta.
Võttis reisimise isu ära
Joan Kilter, kelle jaoks sõit Sitsiiliasse oli esimene taoline, tunnistas, et tema üritas toimuvat külma närviga võtta.
“Eestist minnes mõtlesime, et tegemist on ühe asjaga, aga kohapeal läks asi lõpupoole ikka väga teiseks,” sõnas Kilter. Tunduvalt suurem hirm oli tema sõnul tüdrukutel. “Aga see on ka arusaadav, naisterahvad kardavad ikka rohkem,” tõdes ta.
Arvestades seda, et Joan Kilter esimest korda sellisel reisil käis, ei olnud see esimene kogemus tallegi kõige meeldivam.
Kilteri sõnul teiste riikide noorte puhul nii suurt hirmu märgata polnud. “Poola grupil oli ka hirm, kuid hispaanlased ütlesid, et nemad ei karda, kuna neil on enam-vähem samasugune elu – juhtub igasugu asju,” tähendas ta.
Annika Väälma sõnul pöördusid nad igaks juhuks ka Eesti suursaatkonna poole, andmaks märku, et ollakse säärases olukorras. “Pääsesime viimaks eluga, aga see reis võttis küll päris pikaks ajaks igasuguse reisiisu ära,” lisas ta.
Üldse võttis noortevahetusest osa neli riiki: Hispaania, Poola, Eesti ja Itaalia. Saaremaalt käis Sitsiilias viis 20-aastast ja pisut vanemat noort.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Ja nagu ikka hirmutamis meetodil sunniti teiste sabas sörkima. Eestlased ju, harjund tegema mida kästakse ilma oma peaga mõtlemata. See kui ähvarduse abil sunnitakse midagi tegema ühe organisatsiooni poolt, kes nimetab ennast Fondiks on õigus vastane, omal oleks pidanud mõistus peas olema ja keelduma elu ja tervist ohustavast tegevusest osa võtmast. Kui ähvardati öömajata jätta siis oleks pidanud Fondi peakontorisse kohad sisse võtma ja mitte lahkuma sealt kui ei võimaldata valge inimese kombel sööki ja peavarju nagu esialgselt kokku lepiti. Grupijuhid olid mökud lihtsalt. Saarlased peaksid kirjade järgi olema kanged ja jäärapäised aga tuleb välja, et see on pigem küla kõlakas mille võib panna jutustuse alla a`la “naised saunas rääkisid”
Pole mõtet kisa tõsta. Artikkel on kirjutatud kahe inimese ütluste põhjal ja pigem natuke mööda. Anti võimalus, et kellel soov võib jääda maha aga sel juhul tuleks ise öömaja leida. Osa eesti grupist oli seda meelt, et nemad ei lähe ja teine osa, et lähevad. Vajadusel oleks kindlasti ka öömaja välja trambitud. Kuna aga saatkond ütles, et laeval olemisest ohtu ei ole ja ülejäänud grupp ikka minna lubas, siis otsustasid ka teised, et elavad selle üle. Ja laevalt maha tulles, ütlesid nad kohe, et streigis ei osale. Ja ei osalenudki. Viimane öö sai hotellis mööda saadetud ja saigi Eesti poole tagasi.
Aga suurim mafia siin-mail asub oma peakorteriga Toompeal.
http://www.ted.com/talks/rick_falkvinge_i_am_a_pirate.html