Kus on politseinik, kes jalgsi käib? (12)

Kus on politseinik, kes jalgsi käib?

Helmut Sääsk

Vanemad linnaelanikud mäletavad aegu, kui linna keskväljakul oli miilitsavile igapäevane heli. Praeguse maavalitsuse hoone ees seisis vanem vormirõivais militsionäär ja hoidis kogu kesklinnas korda. Üksinda. Ta ei osanud muud teha, aga vilistas hästi ja keegi ei tahtnud maksta miilitsale 1 rubla. Autosid oli vähem, aga inimesi liikus vaata et rohkemgi kui praegu. Jalakäijate liiklus sujus.

Kui rääkida uuemast ajast, siis millal me nägime Kuressaare linnas viimati politsei jalgsipatrulli? Ei mäleta. Jalgsi liikuvaid politseinikke meie linnapildis ei ole. Samal ajal on juba tüütuseni kirjutatud probleemist Rae kaupluse juures.

Jalgsi kesklinna ja pilti tegema

Ainuüksi konstateerimisest, et seal on olukord väljunud kontrolli alt, ei ole mitte mingisugust kasu. Politseijaoskonna esindaja vastab, et tema ei saa mitte midagi teha. Tahaks öelda, et saad küll, austatud Aare Allik. Iga päev üks kuni kaks erariides politseinikku koos fotoaparaadiga, telefoniga, mis pilti teeb või millega iganes Rae poe juurde ja fikseerid, kes joob õlut-viina. Kui on salvestatud piisav kogus avaliku korra rikkujaid, kutsud patrullauto, kes viib nad jaoskonda ja seal koostatakse avaliku korra rikkumise eest protokoll. Ja nii ka järgmisel päeval. Ja ülejärgmisel…

Kui keegi hakkab nüüd targutama selle ümber, et kas ikka tohib avalikus linnaruumis pildistada, siis võib kaupluse juurde pingi kõrvale ju teavituse panna: “Avalikus kohas alkoholi pruukijad fotografeeritakse!”

Saan aru, et psühholoogiliselt on seda teha raske, ei ole prestiižne, elukauged ülemused ütlevad, et meie prioriteet on liiklusjärelevalve jne. Aga liikluse kontrollimisel on vaja kohalikku omapära arvestada. Kui meie maakonnas ei ole kiiruseületamine liiklusõnnetuste peapõhjus, peaks tegelema sellega, mis on probleem.

Pean aga jälle tulema tagasi jalgsipatrulli teema juurde. Vaat et üle ühe linnas sõitvate autode juhtidest räägib sõidu ajal mobiiltelefoniga, see on aga liiklusseaduse järgi rangelt keelatud. Kurb on vaadata näiteks neid juhte, kes, üks käsi telefoniga kõrva ääres, teevad ilmselt manuaalkäigukastiga autoga Torni tänavalt pööret Tallinna tänavale. Ühest käest jääb väheks, rooli on vaja hoida, käiku vahetada ja telefoni on samuti tarvis hoida. Ilmselt esimene asi, mis lahti lastakse, on rool. Siit ka jukerdamine ristmikul tipptunnil.

Mida teha? Pakun välja, et üks politseinik istub Ferrumi kaubanduskeskuse ees pingil, käes raadiosaatja ja vajadusel fotoaparaat. Teised kaks – üks kesklinna parkla suudmes, et saaks auto juhile protokolli koostamiseks peatada, ja teine mees sama protseduuri jaoks Tallinna 14 maja ees asuvas “taskus”.

Ah et juht hakkab vaidlema? Siis edastab pingil istuja juhi peatanud politseiametnikule foto, mis ristmikul fikseeritud. Topeltgarantiiks võib ju siis veel olla Ferrumi ees seisva politseiniku juures abipolitseinik, sest pahatihti võib politseiniku sõnast väheks jääda.

Väikesed ülemused teel

Ja veel üks soovitus: kunagi ei tohi võtta isiklikult asjaolu, kui keegi rikkumise eest saadud karistuse kohtus vaidlustab. Rikkumist tõendavad asjaolud peavad olema jäädvustatud nii korrektselt, et määratud karistus kannatab välja iga kaebuse.

Kui ei suvatseta politseimajast kaugemale minna, võib üks politseinik lausa politseimaja trepil seista. Teine seisaks Arensburgi hotelli ees ja koostaks esimese politseiniku fikseeritud rikkumiste eest protokolli. Vajadusel tulen üle tänava asuvast majast endistele kolleegidele appi roolis telefoniga rääkijaid fikseerima.

Kõige lihtsam on öelda, et meie ei saa mitte midagi teha. Aga tuleb teha, sest seda nõuab linnakodanik. Endise politseinikuna ütlen, et saab küll üht-teist teha.

Tean väga hästi, et kõige raskem oli ka politsei tegutsemise algaastail saada politseinikku jalgsipatrulli ning kõige meelsamini mindi liiklusjärelevalvesse. Tean ka selle põhjust: liiklusjärelevalvet tegev politseinik on kui väike ülemus teel. Tema valib, keda peatada. Sageli on maasturijuhid ja eliitklassi kuuluvate autode omanikud privilegeeritud seisundis. Sageli neid ei peatata.

On kujunenud arusaam, et seal on suhteliselt suure tõenäolisusega veidikene ülbem või siis oma õigusi juuksekarva lõhkiajamiseni teadev juht. Pole mõtet diskuteerima hakata, võib kaotajaks jääda. Aga kedagi on vaja kontrollida ja siis on järjekorras kõik ülejäänud juhid. Tavaliselt on see teine liiklusseadust rikkuv autojuht kui väikene aprillijänku, korrates: “Jah, härra inspektor! Olen süüdi, härra inspektor! Ehk saaks kergema karistuse, härra inspektor?” jne. Iga kuuldud lausega kontrollija kehv enesetunne paraneb, kuni ta teeb suuremeelse otsuse – piirdun hoiatusega. Tema kellekski olemise tunne on saavutatud.

Ja kuidas ta siis läheb nüüd linna peale jalgsi patrullima? Seltskond, kellega on vaja tegeleda, ei teieta, teinekord haiseb, ei nooguta iga su sõna peale, ütleb halvasti, üritab maadlusmatši alustada… Rikub daamidel soengu ära või hoidku kõigevõimsam, pikad tehisküüned võivad murduda.

Olukorra lahendamiseks on vaja tahet püüda leida lahendusi, sest laused “Meie ei saa midagi teha!”, “Ressurssi ei ole!”, “Inimesi ei ole!” ei paranda rahva turvatunnet linnas ega maakonnas.

 

Helmut Sääsk
politseiveteran
helmut.saask@mail.ee

Print Friendly, PDF & Email