Milleks meile muinsuskaitsekuu?

Ehkki ametlikult algas muinsuskaitsekuu 18. aprillil ja lõppes 18. mail, jätkus tänavu tegevust terveks maikuuks. Lugejale võib ju jääda mulje, et üle päeva on ajalehtedes muinsuskaitse teemalisi uudiseid. Milleks siis pühendada veel terve kuu ühele kitsale tegevusalale?

Milleks meile muinsuskaitsekuu?

Aga kui neid uudiseid lähemalt uurida, siis selgub, et enamik neist on negatiivse sisuga. Peamised teemad on: mõisa või kiriku katus jookseb läbi; ajalooline hoone lammutati; keegi värvis omavoliliselt üle kunstiväärtusega eseme; detektoristid rüüstavad kalmeid ja linnamägesid jne. Märkimisväärselt väiksema pealkirjaga ilmuvad positiivsed uudised. Näiteks et vabatahtlike abiga korrastati mõni muinasobjekt või omanik tegi koostööd muinsuskaitsega.

Piinlik lugu kindluse renoveerimistöödega

Saaremaal on 2012. aasta alanud positiivselt. Rõõm on teada, et palju kõneldud laguneva Pöide kiriku juurde on nüüd moodustatud sihtasutus. Ning mis veel olulisem: riik on kiriku remondiks eraldanud 123 000 eurot, mis katab küll vaid kolmandiku kiriku katuse vahetamise kogumaksumusest. Jääb vaid loota, et puuduv raha leitakse lähiajal. Vastasel juhul võivad ajaloolised laevõlvid kokku kukkuda.

Mõnes mõttes on sümboolne, et nendesamade võlvide tugisammaste otsas on teiste seas kujutatud kahte dolomiidist       inimfiguuri talupojarõivais ja hoburaudsõlega rinnas.

Sihtasutuse juhatuse liikme Gerri Grünbergi sõnul võib tegu olla meie muistsetest esivanematest ülikutega, kes jäädvustati kivisse, kuna nad toetasid materiaalselt Pöide kiriku ehitust. Siit vihje Saaremaa ettevõtjatele: kui tahate ennast ajalukku jäädvustada, toetage kiriku katuse remonti.

Tunduvalt paremini on läinud Kuressaare Laurentiuse kirikul. Koguduse õpetaja Anti Toplaane visa töö tulemusel on kirik nii seest kui väljast uue ilme saanud. Värskendatud on altarimaal, palju kõmu tekitanud iidsed hauaplaadid on leidnud sobiva koha kiriku põrandas. Samas on üle poole põranda remontimata, nii et üllatusi võib veel välja tulla.

Kuigi Kuressaare õigeusu kiriku katus on tänaseks poolenisti kaetud uhiuue kiiskava vaskplekiga, ei saanud siingi läbi skandaalita – tekkis elav arutelu, kas puude maha võtmine kiriku ümbert on ikka õigustatud tegevus. Siin kirjutaja meelest on. Varjavad ju suured puud päikesevalgust, mistõttu ei saa kiriku kiviseinad kuivada. See tekitab aga omakorda külmakahjustusi krohvile. Ja jälle on vaja remondiraha, mida aga ei ole. Saan väga hästi aru, et peame oma kodulinna roheluse üle uhkust tundma, see rohelus ei tohi aga segada igapäevaelu.

Kui Kuressaare kirikutega on asi korras, siis sama ei saa öelda linnuse kohta. Masendavad teated kokkukukkunud silla remondi venimisest ja linnusevallide renoveerimise peatamisest võib-olla kogu suveks sunnivad küsima: kuidas on see võimalik? Kogu aeg räägitakse, et raha pole. Kui raha aga saadakse, selgub, et pole enam ehitajaid, kes suudaksid seda raha kulutada. Suisa absurdne olukord!

Vähemalt jätkuvad lossihoovis arheoloogilised väljakaevamised, mis näitavad, et enamik meie põnevast ajaloost on täna veel peidus maa all. Kaevama hakatakse ka Tõnijal ja Kaarmal, Salmel ja Iidel. Kas just järjekordne Salme laev leitakse, ei ole kindel, aga põnevat lisa meie saare vanemale ajaloole saadakse kindlasti.

Mõisad käivad alla

Veel on muinsuskaitse mureks Saaremaa mõisate seisukord. Siingi pole viimasel ajal toimunud suuri edasiminekuid. Pärast Pädaste mõisa peahoone suurejoonelist taasavamist paar suve tagasi on Saaremaa ja Muhu ülejäänud mõisakomplekside olukord aina halvenenud.

Näiteks Kõljala mõis on müüki pandud, aga ostjaid ei paista. Mõisa kõrvalhoonetele lisaks kipub lagunema peahoone. Eriti masendavas seisus on aga Audla mõisa peahoone, mille haruldased ovaalsaalid on jäetud ilmastiku meelevalda. Ka ei ole omanik sulgenud hoone ukse- ja aknaavasid, mistõttu on kõigil prii sissepääs.

Kindlasti väärivad kiitust need kalmistuvahid, kelle valdused on ideaalses korras. Kahjuks on näiteks Pöide kiriku lähedal asuval kalmistul rohtu uppunud Esimeses maailmasõjas hukkunud saksa kirjaniku Walter Flexi haud. Vähemalt tuntud ajalooliste isikute hauad peaks kohalik omavalitsus ikka korras hoidma. Siis on ka saarlastel moraalne õigus minna kas Velikije Lukisse või Poola otsima oma esivanemate haudu, kes sõja-aastatel võõrasse mulda jäid.

Kuigi kirjatüki alguses kiitsin, et 2012. aasta on Saaremaal hästi alanud, sai kirjapandu nukra alatooni. Aga nii ju ongi. Kuigi muinsuskaitse liigub väikeste sammudega paremuse poole, on meil seljas tassida varasemate aastate taak, mis pilgu alla sattudes aina kõvemini abi järele kisendab. Ja nagu pilkeks on Eesti riigis praegu majanduslikult rasked ajad, mistõttu ka esmane abi kipub piirduma vaid haige koha peale puhumisega ja laulusalmiga “Varesele valu…”.

Tuua võib ka positiivseid näiteid. 11. mail Tallinna Lennusadamas avatud muuseumikompleksiga jõudis teatud vahejaama Maasi laeva lugu. Juba 1985. aastal merepõhjast leitud laevavraki õige asukoht on olnud arutelude teemaks leidmisest saati. Aeg läks ja ajutine hoone lagunes. Nüüd on Maasi laev leidnud sooja koha Lennusadama ukse kõrval, kus kõik huvilised saavad sellega tutvuda. Samas on õhus lubadus, et kui Saaremaal valmib hoone, kus saab laeva eksponeerida, tuuakse see kodusaarele tagasi.

Talguliste tänuväärne tegevus

On meeldiv, et just muinsuskaitsekuu oli aeg, mil paljud inimesed tulid vabatahtlikult kodust välja, et korrastada oma lähiümbruse muinasmälestisi. Ning kuigi on raske vahet teha, millised talgud lähevad kampaania “Teeme ära” kirja, millised muinsuskaitsekuu aruandlusse, pole laguneval hoonel vahet, millise loosungi all teda toestati ja kasiti.

Tänan neid, kes korrastasid Stebeli komandopunkti, sest selle tulemusena on kindla kaane saanud kolm ohtlikku kanalisatsioonikaevu ja lausa koorem kruusa jõudis turismiobjekti ligipääsuteele.

Veel tänan Põlvamaa noorkotkaste rühma, selle pealikut ja toetajaliikmeid, kelle jõu- ja ilunumbrite tulemusena Sõrve militaarmuuseumi õues jõudsid aastaid transporti oodanud eksponaadid oma õigele kohale.

Loomulikult ei ole muinsuskaitsekuu ainuke võimalus teha midagi meie ühise ajaloopärandi säilimiseks. Juba täna võid võtta trimmeri ja minna muinasobjektile võsa lõikama. Enne tuleks aga objekti omanikuga kokku leppida ja pidada nõu ka muinsuskaitsespetsialistiga. Muidu võib kasu asemel hoopis parandamatu kahju sündida.

Print Friendly, PDF & Email