Trooja hobune (1)

Antiikajaloost on pärit legend, kuidas pahaaimamatud Trooja elanikud veeretasid linna selle välismüüride taha jäetud puidust hobuse, hoomamata, et see peitis endas vaenulikku väge, mis saigi kogu linnale saatuslikuks.

Vanadest kogemustest ollakse visa õppima ja nii võib juhtuda, et Kreeka kaasamine Euroopa Liitu tänapäeva musta hobusena võib homme kaasa tuua sama saatuslikke tagajärgi. Ei osanud vist ühinemisvaimustuses keegi ka kõige halvemas unenäos ette kujutada, kuivõrd erinev võib olla Euroopa rahvaste ja poliitikute mentaliteet ja kuidas almustest elamine saab kujuneda elustiiliks, mida hakatakse pidama loomulikuks ja endastmõistetavaks.

Eitavad probleeme

Praegu on asjad niikaugel, et Kreeka riik on praktiliselt pankrotis, riigikassa tühi ja kust võtta raha palkade või pensionite maksmiseks, ei tea keegi. Veel enne valimisi loodeti tasahilju, et ehk võtavad hellenid aru pähe ja asuvad oma majanduse varemeid korrastama, kuid lõunamaa kuum veri kees jätkuvalt.

Sisuliselt on probleemide lahendamise asemel asutud neid eitama ja selles olukorras ei tõtta väljastpoolt enam keegi rahakotiraudu lahti tegema. Kordusvalimised on küll vormiliselt veel ees, kuid arvata, et rahvas üleöö oma meelsust muudab, tundub utoopiana.

Järelikult hakkab sealmail üsna varsti ja palju juhtuma. Mis täpselt, ei tea hetkel keegi. Et täna on Kreeka Euroopa Liidu soovimatu vallaslaps, on kõigile selge, kas temast aga kuidagi võimalik lahti saada on, on segane. Kui liitu astumine oli selgelt reglementeeritud portsu nõuete ja rituaalidega, siis väljaviskamise mehhanismi kui sellist pole tegelikult olemaski.

Oodata, et kreeklased, lahkumisavaldus näpus, ise Brüsselisse tormaksid, ilmselt ka ei maksa, täna pole neil suurt enam kaotada nagunii miskit.
Tõenäoliselt jätkatakse esialgu harjunud kombel euroga edasi. Sellele viitab ka sealmail pikalt ja permanentselt pulbitsev “pangavahetuskuu”, mille raames rändavad eurohoiused sulas madratsi alla või ülekannetena väljamaale. Ainuke häda, et ise seda raha juurde ei trüki ja sissetulevad rahavood on kuivanud olematuks nireks.

Mingi lahendus võiks olla oma raha kasutuselevõtt, mis tähendaks sissejuhatuseks umbes kahekordset allahindlust väärtusturul. Ehk siis inimesed, kel hoiused pangas, on ühel ilusal hommikul lihtsalt poole vähem jõukad. Siit ka see suur armastus euro sularaha vastu ja raha hoogne väljavool.

Arengud on põnevad

Teatud mõttes seisab kreeklastel selles variandis ees sarnane rahareform, nagu meie kogesime üleminekul rublalt kroonile. Tekib asendusraha, mille tegelik väärtus kujuneb välja alles ajapikku.

Samas annab see võimaluse rahandussüsteem uuesti üles ehitada ja mõjutada majandusprotsesse soovitud suunas, lõppeks ka leevendada kriitilisemaid hetki lihtsalt inflatsioonilise rahamassi suurendamise kaudu.
Kokkuvõttes võtab kogu asja paikaloksumine aega, on paratamatu ja valuline nagu üks vaktsineerimine ikka. Perspektiiv tundub kole sünge, iseäranis kolmandal aastatuhandel ja nii kuulsusrikka ajalooga riigis, ometi ta selline paistab.

Tulevikku silmas pidades ei ole probleem üksnes Kreekas, sarnast lodevat eelarvepoliitikat lihtsalt veidi leebemas vormis viljeletakse terves Lõuna-Euroopas ja küsimus on ainult selles, kas antud näide on piisavalt õpetlik ja hoiatav, et ülejäänud aru pähe võtaksid. Kui jah, siis pääseb Euroopa Liit tabletikuuriga. Kui ei, tuleb abiks võtta kirurgilised võtted ja me saame näha juba amputeerimist, jagunemisi ja lagunemisi.

Eelseisev suvi saab majandusarengute osas igal juhul põnev olema, kui mitte lausa dramaatiline.

Print Friendly, PDF & Email