Teateid tindirindelt (1)

Hunt – luul või somnambuul? On suur rõõm näha meedias tõusmas uut tegelast, kelle tegemisi tindisõdurid pidevalt kajastavad. Saaremaal ringi hiiliv hundikari on saanud tõeliseks meediakangelaseks, meenutades väga kunagist jahti Ruhnu karule.

Jutud meie huntide tegemistest on saanud nii sagedasteks, et Saaremaast rääkides enam midagi muud pähe ei tulegi. Muidugi on meil ka palju muud põnevat: golfifirma võlg, suletud päästekomando ja kiirelt vähenev rahvaarv. Ometi näib hundisaaga olevat neist kõige olulisem.

Ega mandrimehed küsi ju, et kuidas te seal väheneva laste arvuga hakkama saate. Ikka uuritakse, kuidas hundud elavad ja kas neile ikka ninaesist jätkub.

Tegemist on meedia jaoks väga ahvatleva teemaga, mis pakub pidevalt jätkulugusid ja uusi sündmusi. Teemat annab lüpsta pea lõputult ja seda ka tehakse. Iga jälg võsavillemi tegevusest on uudis, rääkimata verdtarretavatest lugudest, kuidas kiskja taas karjamaal hullamas on käinud.

Tegemist ei ole enam ammu vaid lambakasvatajate murega, vaid kogu rahvast haarava krimiromaaniga, kus peategelaseks müütiline hunt, keda keegi eriti näinudki pole, kes jahimehi üle kavaldab ja kes kümnete kaupa lambaid murrab.

Siit tekib (ma arvan, et õigustatud) küsimus, kas see kuri hunt on ikka olemas või ei ole. Võib-olla murravad karja kaupa lambaid siiski koerad? Või on tõde hoopis kusagil mujal?

Vastavalt kõmuajakirjaniku kutsestandardile analüüsisin hundisaarel aset leidnud sündmusi ja jõudsin arusaamale, et tegelikult ei olegi Saaremaal enam kardetud hundikarja. Isegi seda ühte Punamütsikesemugijat ei ole. Lahendus on ootamatu, kuid lihtne.

Kuna Saaremaal on hulgaliselt muresid, millelt avalikkuse tähelepanu eemale tuleks tõmmata, siis on erinevate omavalitsuste juhid kokku leppinud kavalas plaanis. Nimelt käivad nad kordamööda salaja libahundiks ja murravad lambaid. Nii läheb kirjatsurade ja tavainimeste tähelepanu poliitilistelt ja majanduslikelt murekohtadelt mujale.

Esialgu veidrana tunduv mõte selgitab kahte kurioosumit. Esiteks: kui seni oli veider, et hundid murravad rohkem, kui neile vaja oleks, siis poliitikud võtavad ju nii palju kui võimalik. Teiseks: keskkonnaametiga on jõutud kokkuleppele, et hundilaskmislube enam ei anta. Poliitiku elu on ju kallis!

Hendrik Kuusk

Print Friendly, PDF & Email