Juhtkiri: Absurditeater (2)

Kui elu läheb kalliks, siis öeldakse väikeste rahasummade kohta, et selle eest ei saa peksa ka mitte. Tuleb välja, et vanasõnad vahel siiski valetavad. Raha eest, millega võib osta ühe pudeli keskmist sorti veini või näiteks seitse liitrit bensiini, saab Kuressaare linnasüdames rentida pea 100-ruutmeetrist äripinda. Selle võib vabalt liigitada absurditeatri repertuaari, mida vahel elulavadel etendatakse.

Kui elu läheb kalliks, siis öeldakse väikeste rahasummade kohta, et selle eest ei saa peksa ka mitte. Tuleb välja, et vanasõnad vahel siiski valetavad. Raha eest, millega võib osta ühe pudeli keskmist sorti veini või näiteks seitse liitrit bensiini, saab Kuressaare linnasüdames rentida pea 100-ruutmeetrist äripinda. Selle võib vabalt liigitada absurditeatri repertuaari, mida vahel elulavadel etendatakse.

Kobiseda pole midagi, seadus on seadus ja kui keegi 10 sendi eest äripinda rentida ei taha, siis rendib selle see, kes tahab. Kuigi tuleb olla keskmisest nutikam, et minna Kuressaare kesklinnas oleva äripinna enampakkumisele võistlema sellise rahasummaga. Mõnel teisel pakkumisel tunduks see heal juhul narrimisena.

Alles viis aastat tagasi tõsteti samas majas rendid kahe-kolmekordseks põhjendusega, et turu arengutega tuleb kaasas käia. Nüüd kukkusid hinnad JOKK loogika tõttu kümneid kordi allapoole, kui normaalne oleks. Aga mis teha. “Parem varblane peos, kui tuvi katusel” või nagu maasekretär ütles: “Parem kümne sendi eest notar, kui kahe euro eest õllekas.”

Print Friendly, PDF & Email